Leili metsalood | Konnakevad algas
Konni liikus ühe- ja kaksiraksi kahekaupa, oli rohukonni ja kärnkonni, mõned olid jõkke voolava kraavini jõudnud ning sealt kostis juba pulmakrooksu. Kevad koos linnulaulust rõkkava metsa ja rändavate konnadega oli üleöö käes.
Otseselt ei rünnata, lihtsalt näidatakse koht kätte. Hiireviu tõstab küll natuke häält, kuid ometi taandub. Olen kotkaste puhul sellist käitumist ehk „platsi puhtaks löömist“ juba palju aastaid tähele pannud.
Millegipärast on kotkastel ronkadega teistsugused suhted, vastastikku lugupidavad. Ronga ja kotka pesade vahe pole minu metsas kuigi suur, vaevalt 100 meetrit, nii et saavad ülalt teineteise pessa piiluda.
Mis konnakotka ja konnade suhetesse puutub, siis täna nähtust järeldusi tehes tundub mulle, et jõest kaldale ronivad konnad pakuvad konnakotkale ka kulinaarset huvi. Eile ma kaldal kasvava tammeoksa all valgeid plärakaid (kotka väljaheited) ei märganud, täna aga küll.
Mis viga sedaviisi kuluheinas ronivat konnaarmeed ülalt jahtida, seevastu suveks on konnad laiali hajunud ja kotka menüü koosneb siis peamiselt hiirtest.