Ilus aeg on, kui parasjagu vihma ei saja. Pole sääski, parme, põdrakärbseid ega muid kiusajaid. On vaid sinine taevas ja kaunid pilved kuldkollase metsa ja rohelise põllu kohal. Nii võiks veel kaua kesta.
Töö käib korraga noorendikes ja kuusekultuurides ning tulemusi võib iga päevaga rohkem näha. Praegu pääseb autoga veel üle kõrrepõllu otse metsa äärde, aga kui küntakse või pealmist mullakihti kasvõi kergelt haritakse, nagu viimasel ajal kombeks, siis põllul enam autoga liikuda ei saa. Jalgsi käimist tuleb juurde.
Mida kaugemale ma oma tööjärjega jõuan, seda selgemaks saab, et tegelikult ma ise enam kõigi kuusenoorendike hooldustöödega varsti toime ei tule. Võsa, eriti hall lepp, kasvab kiiremini peale, kui seda eest maha jõuame lõigata. Hea, kui vähemalt kolm esimest aastat pärast istutamist suudan taimede eest hoolt kanda, et nad tugevamaks jõuaksid sirguda.
Olen otsustanud, et eeloleval kevadel ma enam kuuski juurde ei istuta, kujundan mõnda aega lepikuid. Väike unistus on välja kaevata ja ümber istutada kümmekond künnapuutaime, kelle leidsin kodumetsa künnapuu ligidusest. Panen neile märklindid külge, et kevadel muu võsa seast üles leiaksin. Need on suure künnapuu väiksed järeltulijad ja ongi paras aeg viia nad teise kohta jõe äärde, et seal iseseisvat elu alustada. Võiks istutada ka sügisel, kuid kardan, et väikesed taimed jäävad suurvee ajal üleujutuse alla ning vool ja jää võivad nõrgalt juurdunud puukesed endaga kaasa viia. Künnapuule tegelikult meeldib viljakas niiske pinnas ja jõgede lähedus.
