Looduslik järelkasv
Olen küsimuse ees, mida teha, kui kaasiku alla on tulnud võimas looduslik okaspuujärelkasv. Kased on seal peenevõitu ja kasvavad hõredalt, ehkki enne 2001.a. tormikahjustust oli seal tihe kase-kuuse segamets, millest lükkas tuul koos juurtega pikali just jämedamad. Jätsime elujõulised nooremad kased tormikahjustuste väljaraiel alles ja nii nad seal püsivad. Ilmselt oli see vale otsus, kõik oleks tulnud maha võtta.
Nüüd olen seatud valiku ette. Valgusküllasesse lõunaserva, raiest välja jäänud hõreda kaasiku ja üksikute sangleppade vahele, on praegu tekkinud tihe looduslik okaspuunoorendik. Kindel, et nii vägevat kuusenoorendikku, nagu loodus on kinkinud, me ise poleks suutnud tekitada ja seetõttu kaldun eelistama kuusenoorendiku puutumata jätmist.
Kaski käsitsi langetades võib-olla saaks noortele kuuskedele suuremat kahju tekitamata need kuidagimoodi praegu kätte. Kuusenoorendiku vahele ei tahaks küll mingit masinat tallama lubada. Jääb üle kasetüved pikana trossi otsas välja sikutada ja hiljem tükeldada. Või jätta kased noorendiku vahele kasvama ja oodata, kuni noor kuusik kord harvendusraie ikka jõuab? Hädasti oleks siin mõne asjaliku metsamehe nõu tarvis.
Kaske pole kuusenoorendiku vahel nii palju, et paberipuuna terve koorma välja annaks. Pigem juba küttepuudeks raiuda või siis üldse mitte puutuda.
Pildil selja taga, põhjapoolsel eraldisel, kasvab 0,6 ha-l ligi 80-aastane männi-kuuse segamets, mille võiks lähiaastatel lageraie korras maha võtta ning sama raiega üritada ka kõrvalt kased kätte saada. Kuna mets on heas seisundis ja ümbruskonnas enam muud polegi kui lageraielangid, siis leian, et minul pole oma metsa raiumisega kuhugi kiiret.