Üks omapäi kasvanud keskealine mets
Seekord teen juttu omapead kasvada lastud metsast, mida nüüd tasapisi üritame käidavaks ja läbipaistvamaks kujundada. Sealt ei tule isegi mitte ahjukütteks sobivaid puid, ka paar kolmnurka murdunud kuuske jäävad just samamoodi sinnapaika, ainult oksad saavad laasitud. Ilvesel hea ronida ja ümbrust vaadelda. Vast kunagi siis, kui on põhjust masinaga metsa mõni rada sisse sõita, selgub, kas need puud veel millekski kõlbavad. Rookimisele läheb esialgu ainult võsa ning tihnikus suurte puude alla jäänud väikesed kuivad kuused ja peened lehtpuukaikad. Pikapeale tekib võimalus kohast mingi ülevaade saada. Mulle tulemus meeldib – oma mets ikkagi, saab lahedalt ringi käia ja võib-olla sügisel seenigi korjata. Kas aga seda ka haritud ja kogenumad metsamehed otstarbekaks peavad, eks öelge välja.