Niidukid põllul, linnud jaol
Põllumehed suvekuumusest ei hooli ning silotegu käib mitmendat päeva. Piimakari vajab toitmist. Ka minu kodupõldudele jõudsid niidukid kohale, koos nendega ilmusid igast kandist ka linnud. Tulid kohalikud rongad ja valge-toonekured, metsast lendasid välja hiireviud ja konnakotkad.
Ma pole eluski rongale nii lähedale saanud kui sellelt pildilt paistab. Lausa kümne meetri peale. Täiskasvanud rongad on eriti ettevaatlikud ja targad linnud, ei lase nad end lähedalt vaadata ega pildistada. Fotole jäi üks nende selleaastastest poegadest – nemad ei oska inimeses veel ohtu näha. Nokk lahti, sest kuumus tegi liiga. Ilus läikivmust sulestik päikese käes helklemas. Nii need noorlinnud üritavad iseseisvalt oma kõhutäit korjata, sest värskelt niidetud heinavaalu sees on kindlasti mõni palake peidus.
Teisel pildil on niidukite järel õhus „rippuv“ hiireviu. Selliselt tehakse rappelendu, jälgitakse õhus paigal püsides maapinnal toimuvat – eks ikka toidupoolist otsides.
Valge-toonekured on meil tavalised linnud ja nende söögiisu täitmatu. Kõik, mis niidukist läbi on käinud või kes veel liigutab, see ka nokka püütakse. Liig kergelt tundub toonekurgedel põllumeeste järel käies toit lauale (pessa) tulevat ja neid linde on meil suvel palju, augustis veel kõvasti rohkem.
Olin päeva jooksul mitmes põlluservas vaatlusi tegemas, mille käigus õnnestus ka üht väike-konnakotkast väga lähedalt näha. Lind oli põllul rohuvaalu vahel, vaatas korraks mu poole, pööras ringi ja lendas eemale. Pilti ei teinud, piisas kotka nägemisest ja teadmisest, et endisele territooriumile on linnud pärast üle 10-aastast vaheaega tagasi pöördunud. Selle kinnituseks nägin hiljem veel kaht konnakotkast põllu kohal lennus.
Kivitee ehitus vahepeal seiskus, sest kivikorjajad olid siloauke puhastamas ja virnasid kilega katmas. Põllumeestel on kiired ajad. Loodan, et jääb mahti veel kive korjata ning saan minagi oma tee-ehitust jätkata.