Uus aasta saabus soojakraadide ja vihmaga, kraavid ja ojad toovad vett jõgedesse, kus see sogasena ja hääletult edasi kihutab. Madalates kohtades on mets vett täis.

Talv pole siiski kuhugi kadunud ning küllap näitab ka oma karmimat poolt. Eks seda metsaraidurid kõik ootavadki. Täpselt samal ajal aasta tagasi läks samuti külmaks, kuid see ei kestnud kaua. Jäin minagi oma metsatöödega jaanuari lõpus sula kätte. Talv tagasi ei tulnudki.

Sel talvel mul peale küttepuude varumise raiet palgimetsas plaanis pole. Tahan kõigepealt jõuda selgusele, kui palju pärast kõiki kulutusi ja kohustusi maksuameti ees mulle tegelikult pärast lõppenud aastal tehtud raiet üldse puhastulu kätte jääb. Mulle eriti ei meeldi järjekindel raamatupidamine ja analüüs, sest tõele näkku vaatamine rikub tuju. Metsaraiega üldjuhul omanik rikkaks ei saa, liiati on kevadel plaanis ka raiutud langile uued kuusetaimed istutada. Sellele järgneb mitu aastat hooldustöid. Varasemad kogemused on kõik olemas ning illusioone, nagu mets taastuks iseenesest, mul mõistagi pole.

Halli lepa raiet aga peab tegema kasvõi valgustusraie mõttes, olgugi, et pildilt paistvad lepad on küll pikad, kuid jämedust napib. Kõrvale istutatud kuusenoorendik hakkab valguse puudusel kiratsema, seepärast ei saa leparaiega kauem oodata. Liiga tihedalt kasvanud lepikus kukuvad mõned puud niigi juba ise jalalt maha.

Sooja ilmaga on saega lõigata muidugi parem kui külmaga, kuid metsast välja peab halud ikka masinaga tooma. Et tee kannaks, on külma vaja.

Teine põhjus külma oodata on veel see, et metsanaaber hakkab kõrvalkinnistul raiuma ning soovib veoks kasutada minu kinnistu metsaäärt ning heinapõllu serva. Kokkulepe oli, et veavad ainult siis, kui maa külmunud ja koormad jälgi ei jäta. Aeg näitab, kas talv tuleb appi.