Viimane koorem oli esmaspäeva lõunaks langilt välja toodud, John Deere forwarder treilerile roninud ja sõit läks järgmisele metsaobjektile. Kuhu, pole aimugi. Harvester oli juba hommikul varem ära viidud.
Lehvitasin lahkuvale masinamehele järele – tore ja mõistlik noormees oli, ajasime vahel juttu ning sai minu murest metsatee ja põlluääre pärast aru.
Nüüd on lankidel vaikus ja rahu, külanaised võivad taas oma igapäevaseid jalgsimatku piki heinamaateid teha, ilma et oleks oht kõrval langilt kukkuva puu alla jääda. Värsked jäljed lumel näitasid, et tänagi oli neid radu käidud.
Nagu kohalikel maainimestel ikka, lõikab igasugune maastikumuutus justkui tükikese küljest ära, on valus ja kriibib hinge. Me kõik ju teame, et võõras metsas toimuva vastu ei saa me midagi ette võtta, lepime paratamatusega, ei paota suud. Ometi jätab see meisse jälje, millest mina siin vahel kirjutan. Sellest valust saavadki alguse needsamad petitsioonid eesti metsa kaitseks, kogunemised ministeeriumi ette ja sõnavõtud ajakirjanduses.
Olen ise püüdnud viisakaks jääda ning austada omanikuõigust. Samas hoian lähikonnas toimuval pidevalt silma peal, kaitstes samal ajal ka oma huve.
Pildistasin metsaveoteed kohe pärast viimase koorma väljatoomist. Öösel maha tulnud kerge lumi varjas varasemad mullased masinajäljed enda alla. Veotee minu metsa ääres jäi üldiselt rahuldavasse seisu, välja arvatud mõned pehmemad lõigud, mis ei külmunud ja pildil kauguses mustavad. Tänu forwarderi laiadele ratastele ning juhi püüdele erinevaid jälgi liikuda, ei juhtunud midagi hullu.
Laoplats minu heinapõllu ääres on raskeid koormaid kandnud ja püsib siiani tasane. Kui kasvõi natuke külmakraade öösiti tuleb, siis ehk saavad rekkad ka järele jäänud virnad põllu äärest kätte. Omanikud ehk koristavad laadimistel pudisevad puutükid ja oksad põllult hiljem ise ära, et need suvel niidukiterade ette ei jääks.
