Eelmisel nädalal kirjutasin, et looduslikult kasvama hakanud kuusiku vahelt said kõik lepad välja raiutud. Kunagi oli seal talukarjamaa, kus veised ja lambad käisid.
Kirjeldasin seda kohta ka 15. ja 19. jaanuari postitustes. Õnneks mäletan seda karjamaad nii enne kolhoosi tulekut kui ka natuke hiljem, kui meie laudas juba kolhoosi lehmad (ühistatud ja külaperedelt ära võetud) olid. Sai seal lapsena karjas ja loomi ajamas käidud.
Juuresoleval pildil enam suuri leppasid pole, alles jäid vaid kuused. On näha, et leppade varjus kasvanud kuused on vibalikud. Valgust ja ruumi jäi neil seal napiks. Oleks juba varem pidanud lepad välja raiuma.
Loodan, et kuused kosuvad ja põder ei tule kohe tüvesid koorima. Tegelikult on mul see esimene kogemus lepikust kuusikut teha. Olen saanud sealset metsastumise protsessi algusest peale jälgida ja mäletan, kuidas karjamaale algul madal lepavõsa tekkis ning siis ühekaupa mõni kuusehakatis kõrvalt metsast pudenenud seemnest tärkas. Pildilt on näha, et peenemate kuuskede vahel on ka mõni kõrgem ja jõulisema kasvuga puu, sest mõni kuusk jõudis enne teisi kasvama hakata ja saavutas edumaa.
Kodumetsast rääkides või kirjutades jõuan sageli tagasi minevikku ja lapsepõlveaega. Pean lausa kohustuslikuks seda meenutada, mitte lasta mälestustel kaduvikku lennata. Need on 100aastase Eesti riigi maarahva lood. Kõik metsaomanikud, kel oma talumetsast mälestusi säilinud, võiksid neid oma lastele ja lastelastele edasi rääkida ja üle näidata. Vähe on elus minust vanemat põlvkonda, kes veelgi kaugemaid talude, sõja- ja kolhoosiaegu mäletaksid. Veel vähem on neid, kes kodutalu metsalugusid kirja paneksid.
