Räägitakse, et Saia küla talumees olevat Pärnu jõeääres lambaid taga otsides märganud külavahel sõitvat tõlda. Jõekaldal peatunud tõllast väljaastunud härra proovinud jõevett juua ja pannud märga põsele, jalutanud edasi-tagasi ning kraapinud ja uuristanud pinnast. Salamisi talle järgnenud talumees mõistatanud härra veidrat käitumist ja kellega võiks tegemist olla? Selline oli talupoja esmane kohtumine rikka Riia kaupmehe ja töösturi Johann Cristoph Wöhrmanniga, kelle tulekuga Sindi mõisamaadele pidi talumees juba aastapärast oma põllu ja elamise koos teiste ümberasujatega mahajätma.
Milline oli Sindi kalevivabriku varajasema ja hilisema perioodi ajalugu ning kuidas kõik oli Wöhrmanni nimega seotud, sellest andis Heldor Käärats Seljametsa muuseumisse kogunenud asjahuvilistele eile keskpäeval põgusa ülevaate.
Poola lõunaosas Oderi lisajõe Varta kaldail 1154. a. asutatud Siradzi linna rüüstasid Preisi väed 1793. aastal, mille tulemusel muutus dominiiklaste klooster hobuste moonalaoks. 1823. a. asutas Sileesia sakslane Adolf Harrier sellesse hoonesse oma teise kalevimanufaktuuri. Laialdased sidemed Peterburi, Moskva ja Riiaga võimaldasid toodangut turustada Riia kaubamaja „Wöhrmann ja Poeg” vahendusel. 1824. a. Pariisi maailmanäitusel pälvis toodang I auhinna ja järgmisel aastal saadi Varssavi tööstusnäitusel kuldmedal. Kuid 1826. a. tabas vabrikut juba teine suur tulekahi, mis viis ettevõtte pankrotti.
Äriühing kujundati ümber aktsiaseltsiks „Possart ja kompanii”. Tähtsamateks osanikeks said vendade Possartite kõrval „Wöhrmann ja Poeg” ühes oma Riia kompanjonidega. Uued peremehed kasvatasid ettevõtet veelgi. 1829. a. töötas 1145 töölist. Hoogsa arengu lõpetas 1830. a. Poola ülestõus, mille järel Venemaa kehtestas teistesse impeeriumi piirkondadesse tarnitavatele kaupadele kõrged tollimaksud. Tootmine kaotas Poolas suure kasumlikuse. Tundes hästi Baltikumi olusid, otsis Wöhrmann siinseis paigus sobivat uut asukohta uue vabriku loomiseks. Olulist rolli etendas sõprus Johann Stael von Holsteiniga, kes kuulus Põhja-Liivimaa lambakasvatuse Seltsi juhatusse.
1831. a. 29. jaanuaril kutsus Wöhrmann oma koju hulga tähtsaid külalisi, kus Liivimaa Rüütelkonna maapäeva puhul lavastati Veberi „Nõidkütti”. Kohal viibisid Balti kindralkuberner parun C. M. Von Pahlen, Liivimaa tsiviilkuberner G. Von Fölersahm, Pärnu komandant kindralleitnant von Budberg, Johann Stael von Holstein jt. Soliidse tasu eest nõustus von Budberg Sindi mõisast loobuma, rentides maa Wöhrmannile, kes viivitamatult pöördus Possartide poole. Vennad loovutasid perspektiivituna näiva ettevõtte kergendustundega Wöhrmannile, kes sai samal aastal Sieradzi vabriku ainuomanikuks. Järgmise aasta märtsis andis keiser Nikolai I allkirja seadusele, mis lubas vabriku Baltikumisse tuua. Suure riikliku toetussummaga toodi ettevõte Sinti üle.
Läti Riikliku Ajaloo Keskarhiivi dokumentidest selgub, et 1832. a. suvel oli Sindi mõisa maadel midagi suurt teoksil, kuid puuduvad kindlad tõendid vabrikuhoonete ehituse algusest. Ehkki eeltöödega oli tunduvalt varem tegemist tehtud, loetakse Sindi kalevivabriku ehituse alguseks 1833. a. 26. maid. Ehituseks investeeritud 1 549 000 paberrubla oli tolle ajakohta tohutu summa. Ehitajad palgati põhiliselt vene rändtööliste hulgast. Liivimaal tunnustati nende kiiret, odavat ja kvaliteetset tööd.
Oma reisipäevikus kirjeldab väga värvikalt 6. juuni ehituspäeva Pärnu praost ja kooliõpetaja Johann Heinrich Rosenplänter. 800 meest liigutasid oma käsi ja jalgu. Suur hulk palgalisi tegi telliskive, mis 8 suures ahjus põletati. Vabriku ehituse jaoks tarvitatakse 3-4 miljonit tellist, mida polevatki eriti palju. „Ei ole paljo, kuui sulle ütlen, et maja seitsmekõrdne, ja kolm suurt maja ühhes üllesehhitatsakse. Maja pitkus bd 280 jalga, ja temma kahhe tiwa ba ja de pitkus ka 280 jalga (ca 80 m),” kirjutas Eliisabeti koguduse pastor.
1834. a. olid laevadel veetavad vabriku sisseseaded Pärnu sadama peamisteks sisseveoartikliteks soola ja Norra heeringa kõrval. Enamik spetsialiste tulid Sieradzist ja teistest Poola linnadest, samuti Riiast, Miitavist, Volmarist, aga ka Vladimiri ja Moskva kubermangust. Tuldi tervete artellidena, kuhu kuulus 14-15 inimest. Vabrik tasus sõidu ja andis 70 rubla avanssi. Lisaks oskustöölistele vajati ka palju madalama-kvalifikatsiooniga tööjõudu.
Vaatamata Eesti- ja Liivimaal 1816-1819 kaotatud pärisorjusele kestis endiselt liikumispiirang. Elukohast lahkumiseks või vabrikusse tööle asumiseks tuli hankida pass. Sellest võidi alati keelduda, sest mõisavallas kehtis mõisniku suva. Mõisast lahkuda soovijal ei võinud muidugi ka mingit võlga mõisniku ees olla. Siiski sai Sindi vabrik lisarahvast Halinga, Tõstamaa, Vändra ja Tori kihelkondadest.
1834. a. andis vabrik juba oma esimese toodangu. Suur osa villast tuli sissevedada, kuna kohalikud ei suutnud piisavas koguses toormega varustada. Tori mõis kasvatas meriino lambaid. 1836. a. Riias tegevust alustanud villalaadalt ostis vabrik kogu villa ära. Ajavahemikus 1832-1839 kasvas Liivimaal lammaste arv 15 000-lt 100 000-ni. Sellestki jäi väheks.
1839. a. toimunud ülevenemaalisel tööstusnäitusel annetati I järgu Suur Kuldmedal, mis oli kõrgeks jätkuvaks tunnustuseks vabrikule, mis sai alguse Siradzist. 1840. a. sai Sindi vabrik õiguse kasutada plakatitel ja etikettidel kahepealise keisrikotka kujutisega kvaliteedimärki. 1842. a. tehtud Vene impeeriumi tööstusealases kokkuvõttes ilmnes, et Sindis valmistatud kalev on Lääne-Euroopas toodetud riidest parem. Kasutati 122 eri värvitooni, millest kalleimaks osutus taevasinine.
Paikkonna suurima tööandjana tõi vabrik lisateenistust ka kohalikele talupoegadele, kes osalesid metsalangetamisel, puudeveol ja turbalõikamisel, sest tööstus tarbis tohutul hulgal kütust.
Johann Christoph Wöhrmann suri puhkusel Böönimaal 11. augustil 1843. aastal. Tööd asus jätkama tema poeg Christjan Heinrich Wöhrmann. 1847. a. märgiti esildises Vene impeeriumi rahandusministrile: „Sindi vabrik on viidud ülima täiuslikkuse astmeni, on esikohal Venemaal ning märkimisväärne kogu Euroopa suurte tööstusettevõtete hulgas.” Poeg elas kohapeal ja pööras suuremat tähelepanu mõisamajanduse arendamisele. 1860. a. ostis ta Sindi mõisa päriseks. Mõis omas õlletehast. Toodanguna valmis kuulus Porteri õlu, mida veeti iga päev kahehobuse plaanvankriga Pärnusse. Porterit müüdi ka Tallinnas ja Riias.
1873. a. rajati Pustuski karjamõis. Mõisa rajati tuule- ja vesiveski, veejõul töötav saeveski ja oma viinaköök. Peale mõisa riigistamist alustas mõisahoones tööd Taali-Pustuski algkool, mis töötab praegu Seljametsa Lasteaed-Algkoolina.
Viimane osa poeg Christian Heinrich tegemistest selgitab ka põhjust, miks koduloouurija Heldor Käärats tegi ülevaate Wöhrmanni tegemistest Paikusel asuvas Seljametsa muuseumis, mis asub endises meierei hoones ja mõisahoone vahetusläheduses.
Ajaloopäeva peaettekandele järgnes terve hulk sõnavõtte, kuna kohale tulnud huviliste hulgas oli ka palju Sindi inimesi. Üllatuskülalisena viibis teiste seas ka Sindis sündinud ja kasvanud Melbourne olümpial 4. koha saavutanud kümnevõistleja Uno Palu, kes oli tegelikult kutsutud Sindis toimunud Balti riikide kooliõpilaste olümpiamängudele. Ta meenutas oma ema ääretult väsitavaid tööpäevi Sindi vabrikus. Et töö polnud kerge, seda meenutasid teisedki oma isiklikest mälestustest ja vanavanemate teadetest. Lausa kujuteldamatud olid tööpäevad, mis kunagi kestsid 12-14 tundi. Tööd tegid isegi vanemad lapsed.
„Kõigile rasketele tingimustele vaatamata, mida lihtrahvas talus, tuleb siiski Johan Christoph’i elutöösse suurima lugupidamisega suhtuda ja jäädvustada seda ka tänapäevasse,” võttis Käärats oma ettekande mõtte paari sõnaga kokku.
Sama mõtet toetas Sindi volikogu liige Mihkel Raju, kes rääkis ammusest kavatsusest püstitada Wöhrmanni mälestuseks skulptuur kusagile endise vabriku värava lähedusse. Huvitav oli kuulda üksikuid märkmeid sellestki, milline võiks olla praegu ahervaremeis olevate vabrikuhoonete kasutus tuleviks. Igal juhul on Sindis tegutsev Qualitex visandanud väga suurejoonelised plaanid. Raju rääkis sellestki, et Wöhrmanni allee ääres asuvad vanad hooned on omal ajal olnud jõukate ametnike majad, mis praegu on antud eraomandisse, kuid väljanägemiselt üsna viletsas seisundis. Hooned vääriksid ennistamisel võibolla isegi linna tuge. Huvitav oli kuulda, et müügisoleva endise töölisnoorte õppehoone kohal pargis karglesid varem vabalt ringi kitsekesed.
Koduloolane Elvy Ennis oli veendunud, et just Wöhrmann tõi Euroopa Eestisse. Sindi vabrikus tehtud tööga osteti talusid ja kogu elu muutus siinkandis väga olulisel määral teistsuguseks.
Sindi gümnaasiumi direktor Ain Keerup sai taas täiendavat teavet, mis julgustas teda veelgi innukamalt toetama õpetajate ja õpilaste kavatsust taotleda oma koolile J. C. Wöhrmanni nime. Ta tuletas meelde, et käesoleva aasta 6. juulil täitub nimeka ärimehe sünnist 225 aastat
