Graftonis ja Philadelphias peeti 1908. aastal esimest korda emadepäeva. Eestis muutus emadepäev üleriigiliseks tähtpäevaks 1924. aastal. Tänasel emadepäeval pole ülearune taas meenutada kauni traditsiooni saamislugu, mille juured ulatuvad ülemöödunud sajandi Lääne-Virginiasse Ameerikas. Ülevaates on suuresti kasutatud Aare Tamme selle alast uurimustööd, mille eest suured tänud tehtu eest.

Eellugu

Otsides emadepäeva traditsiooni saamislugu, tuleb siirduda XIX sajandi Lääne-Virginiasse, mis asub Ameerika Ühendriikides. Sealse Graftoni linna metodisti-jutlustaja peres kasvas 11 last. Pereema Anna Reeves Jarvise elu ei piirdunud üksnes koduseinte vahel toimetamisega. Tarmukas proua tundis seesmist vajadust ja sundi sotsiaalseks aktiivsuseks. Väärtustamaks ema ja perekonna rolli ühiskonnas, asus ta korraldama emade kogunemisi. Tema eestvedamisel asutati emade tööorganisatsioon, mille lipukirjaks kuulutati: “Paremaid emasid – paremaid kodusid – paremaid mehi ja naisi.” Jarvise ühiskondlikku tegevust kandis unistus ülemaailmsest emadepäeva tähistamisest. Kahjuks kustutas surm eluküünla varem kui tema kavatsus teoks sai. Õnneks jagas emaga samu mõtteid tütar Ann. Sügavas lugupidamises ema vastu otsustas tütar korraldada teisel surma-aastapäeval 1907. a. mälestuskoosviibimise. Mälestuskokkutuleku nimetas Anna emadepäevaks.

Traditsiooni algus

Nagu selgub emeriitpastori, kirjaniku ja tunnustatud ühiskonna tegelase Aare Tamme põhjalikust uurimusest, loobus Ann Jarvis kindlustusagendi ametist ja pühendus jäägitult emadepäeva mõtte ellukutsumisele. Grafton ja Philadelphia said 1908. a. esimesteks linnadeks, kus tähistati emadepäeva. Ann asetas oma ema hauale valged nelgid. Tema eeskuju järgides said nelgid Ameerikas emadepäeva lilleks. Tehes värvidega vahet lahkunute ja elavate vahel, mälestati emasid hauakääpal valgete õitega, elavatele kingiti punaseid nelke.
Aastaga levis emadepäeva kaunis mõte kulutulena üle Ühendriikide. Juba järgmisel aastal tähistati päeva 45-s osariigis. 1914. a. nimetas Ameerika Kongress mai teise pühapäeva ametlikult emadepäevaks. Presidendi soovitusel heisati riigilipud. Teel Euroopasse liitusid aatega vahtralehe maa ja kängurude kodumanner. Vanas maailmas peeti esmakordselt emadepäeva 1913. a. Belgias. Järgnevalt liitusid Inglismaa, Šveits, Rootsi, Taani. Soome Kodukasvatusühingu sekretär, õpetaja ja koolinõunik Vilho Reima sai emadepäeva tähistamisest innustust juba 1910. a. Ameerikat külastades. Siiski jõuti põhjanaabrite juures kindlaks kujunenud tava juurde alles 1918. a. Norrakate puhul muutus sündmus järjepidevaks traditsiooniks aasta hiljem, kuigi metodisti kirikus tähistati emadepäeva juba Esimese maailmasõja päevil.

Šveitsi lillekaupmehed algatasid 1930-ndatel kena tava, läkitades emadepäeval lilli haiglates ja vanadekodudes viibivatele emadele. Emadepäeva kaartide trükkimine on alguse saanud Saksamaalt ja Inglismaalt.

Traditsioon Eestis

Eestisse saabus emadepäev küll Soome eeskujul, kuid emaks olemise väärtustamise mõtteni jõudmiseks tasub peatuda Helmi Mäelosti mälestustel. Tegemist on 1924. a. asutatud ajakirja “Eesti Naine” peatoimetajaga ja Rootsi paguluses kirjutatud mitmekümne raamatu autoriga, kes pärines Tartumaalt Uderna valla Morjentsi talust. Helmi ema Mari oli toonud ilmale kaksteist last.

Oma autobiograafilises teoses “Talutütar” tunnistab kirjanik: “Ma ei julge kinnitada, kuivõrd üldine see oli, kuid Udernas valitses lasterohkust halvustav meeleolu. Suurt lastekarja peeti vaesuse ja rumaluse märgiks. Jõukamatel ja targematel oli hoopis vähem lapsi.”
Suurpere lapse häbitunnet kannatas Helmi kuni väikevenna Kristjani sünnini 1915. a. Sünnitades oli ema juba 48 aastane. Raamatus kirjeldab ta elamuslikult, kuidas noorima venna sünd tekitas 17 aastase neiu ja ema vahelise mõistmise sideme. Kogetud mõistmist süvendas veelgi veidi hilisem osalemine Viiburis emadepäeva tähistamisel.
Järgnevalt Helmi Mäelosti kirjalõik tema eluloolisest meenutusest: “Sellest päevast saadik ei saanud ma enam rahu. Oma ema kuju, kellele ta koolitatud tütar ei olnud mõistnud kunagi jagada lugupidamist, sai mu hinges elavaks, kelle ees tundsin ennast süüdlasena. Viimasest äratundmisest aetuna korraldasingi Udernas esimese emadepäeva 1922 a. suvel. Tegime seda koos koolijuhatajaga Uderna koolimajas. See oli esimene emadepäev Eestis. Mu oma ema võttis sellest sündmusest osa. Juhtisin ta istuma esimeste hulka. Ta põlvede najale toetus poeg Kristjan. Rahvast oli kogunenud etteaimamata palju. Olin Uderna tütar. Rahvahulk tundis mind, nagu minagi tundsin neid. Esimest korda kõnelesin seal emaarmastuse suurusest ja tähtsusest, tema ennastsalgavast ohvrimeelsusest laste kasuks, kes seda harva mõistavad hinnata.”

Udernale järgnes 1923. a., mil tähistati emadepäeva juba paarikümnes naisorganisatsioonis üle kodumaa. 1924. a. muutus sündmus üleriigiliseks. Tööle asus toimkond, avaldati trükiseid. Haridusministeeriumist lähetati soovituskiri emadepäeva pidulikuks tähistamiseks koolides. Emadepäev tõsteti ausse ka kirikutes ja kristlikes organisatsioonides. Kell seitse hommikul heisati kirikukellade helina saatel sinimustvalged lipud. Puhkpilliorkestrite esitatud “Ema süda” ei jätnud kellegi hinge liigutamata. 1927.a. korraldati emadepäeva 308 - s kohas 42 000 osavõtjaga, 1935.a. olid need arvud vastavalt 958 ja 192 000. Riiklik propagandatalitus otsustas emadepäeva tähistama hakata 1936. a. “Kõik läks tõusvas joones kuni 1940-ndani, mis kauni ja inimliku järsult läbi lõikas,” nendib kauaaegne pedagoog ja endine kooli direktor Aare Tamm kahetsusega oma ajaloolises emadepäeva tähistamise kultuuriloolises ülevaates.

Mälestus ja komme siiski säilisid kodudes - kuni 1988.a taas üle pikkade aegade avalikult, mai teisel pühapäeval emadepäeva suurejooneliselt tähistati. Ainus, mis muret valmistab on kokkuvõetud austatud emeriituse Aare Tamme arvamussõnades: “Paljudes maades, kus emadepäeva traditsioon on kaua püsinud ning arenenud, näikse olevat suurim sellega seonduv mure: et emadepäeva ei rikuks liigne reklaam ega kaubanduslikkus, et see päev jääks oma esialgsele mõttele truuks, aitaks ühte siduda laste ja emade südameid ning liita kogu peret.”