Pärnu Päeval tutvustati keskaegset jõeväravat
Pärnu muuseumi ehituse käigus sattusid ehitajad 2010. aasta septembri keskpaigas teraviljaaida all olevale osaliselt säilinud 14. sajandist pärit Jõe väravale, mille kaudu kulges kogu Pärnu hansakaubandus. Aida keldri tühjendamisel nähtavale tulnud värava olemasolu koos selle juurde kuuluva torniga oli teada küll juba varem, aga puudus selgus selle jäänuste olemasolust.
Suurelt klaasiga kaetud põrandapinna all on toodud nähtavale Pärnu Jõe värava jäänused, mille kaudu toimus alates 14. sajandist Pärnu ja teiste hansa linnade vaheline kaubavahetus
„Sümboolne linna tuleku tee asub meie majja sisenemisel otse peaukse joonel, aga ehitamise algul me veel ei teadnud, kas saame midagi näidata või ainult rääkida kunagisest väravast,“ räägib Pärnu Muuseumi direktor Aldur Vunk ajaloohuvilistele, kes olid tulnud 8. aprilli päeval oma silmaga kaema linna vanima nähtava ehituse jäänukit. „Meil läks õnneks kuna 19. sajandi teisel poolel uut aidahoonet ehitades ei pingutanud ehitajad muistsete müüride kõrvaldamisega üle ja nüüd on sellest väravast midagi vaatamiseks säilinud.“ Direktori silmist peegelduv rõõm õnnelike juhuste kokkulangevusest on ehtne ja sõnadetagi mõistetav. Linna vanim säilinud arhitektuuriline mälestis, peavärav Euroopasse koos ainsa alles oleva tükikesega linnamüüri külgvaatest, mis kõik üheskoos asuvad pealegi Eesti moodsaima muuseumi paraadnas – kõnelevad kõik üheselt sellest, nagu olnuks tänased mõtted sajandite taguste Pärnu hansasadama rajajate, kunagiste aida ehitajate ja nüüdsete uue muuseumi hoone kujundajate vahel aegsasti kooskõlastatud.
Aldur Vunk astub keskaegset Pärnut tutvustava kaardi juurde, et asukoht ja sajanditega toimunud muutused oleksid arusaadavamad. Praegune Aida tänav oli siis veel jõe sängi osa. Väga laial jõel oli kaks saart, millest merepoolsel asus sadam nendele alustele, mis oma suuruselt ei pääsenud otse Jõe värava juurde. Saart ühendas linnaga tamm. Linnamüür asus vahetult jõe ääres. See asjaolu selgitabki põhjust, miks drenaaži paigaldamise käigus tulid maapõuest nähtavale nüüdsest jõesängist nõnda kaugel asuvad kunagised kaldakindlustuse puitkonstruktsioonid.
Aldur Vunk seisab suurel klaaspõrandal, mille all on nähtavad 14. sajandi rajatised ja kus juba lähemal ajal võivad hakata kõndima ka kõik muuseumi külastajad. „See oli meile täielik üllatus, mis siit puhastamise käigus muda ja liivakihi alt välja tuli. Põhiline on see, et siit näeb Pärnu hansateed, mille telg kulges otse läbi linna Riia väravani. Sadamast tulles oli esimene peatuspaik turg, mis asus umbes Pika ja Nikolai tänavate ristumise kohal raekoja juures, selle vastas üle tänava Nikolai kirik, mida enam ei ole.“
Praeguste andmete põhjal oli Pärnu 14. sajandil ümbritsetud kivimüüriga, mida parandati kuni selle lammutamiseni. Uus-Pärnu oli üheksast Eesti keskaegsete linnade hulka kuuluvatest üks neist viiest, mida kaitses kivimüür. Direktori sõnul on Jõe värav kindlasti palju vanem kui ainsana alles olev Punane torn, mis ehitati 15. sajandil. 14. sajandil oli linn ka palju väiksem ja lõppes kusagil Hospitali tänava piiril. 15. sajandil laiendati linna ja siis ehitati ka komtuuri loss, millest hiljem sai ülikool. Eelmine loss oli tunduvalt väiksem ja selle jäänuk oli elevandi ait. Jõe värav on Pärnu kindlustustes kõige vanem seni nähtav osa. Muuseumi hoone tagaseinas on klaasiga kaetud põranda all näha linnamüür külgvaates, mida kusagil mujal selliselt Pärnus näha pole. „Arvutamiste põhjal saime müüri oletuslikuks kõrguseks umbes 5 meetrit, maa sisse ulatub veel meetri jagu,“ selgitab Vunk. „Linnamüür läheb muidugi edasi nii vasakus kui paremas suunas. Valge torn on Port Arturi kaubanduskeskuse ees betoonist sõõriga markeeritud. Teistpidi läheb linnamüür päris kaugele Veenuse bastioni valli sisse. Keset bastioni on nurgatorn maa sees. See oli tohutult kõrge. Tolleaegse linna silueti järgi võime öelda, et torn oli peaaegu sama kõrge kui Nikolai kirik, mis kõrgus üle 40 meetri. Ta oli nii kõrge, et sellest oli palju parem vaade merele kui sadu aastaid hiljem püstitatud lootsitornist.“ Kuid klaasi all on näha Jõe värava tornide paari realist alusmüüritist, mis oli ehitatud vastu linnamüüri. Tornide vahel on säilinud ka väravapostide otsad. „Nende väravapostide vahel kiiksus ja kääksus meie linna värav.“ Väravakäigu laius pole väga suur. Näha olevad kivid on täpselt selle koha peal nagu nad algselt asusid. Nende keskelt kulgeb parajalt nii lai palkidest sillutatud tee, millel mahtusid vankri või kaariku rattad liikuma. Teele on paigutatud korduvakasutuses olnud puit. Neli tahutud külge ja tapid nende sees osundavad omaaegsetele sõrestikehitistele, mille näidiseid teatakse mitmeid. Renn on siiski valmistatud esmakasutusel olnud puidust. „Täielikuks konserveerimiseks ei saa tehtut veel nimetada, aga lagunemine on peatatud,“ kinnitab Vunk.
Viimase kümnendi sees on maapõue katva paksu kultuuriladestuse alt päevavalgele tulnud teisigi Eesti keskaegsete linnamüüride väravaid. Tallinnas Vabaduse väljaku kohal oleva klaaspõranda all nähtavaks tehtud ammuse Harju värava müürijäänused on vast kõige tuntumad. Samuti on Tartus Vene värava asukoht botaanikaaia kõrval kindlaks tehtud ja kolmanda leiuna lisandub sellele ka Uus-Pärnu ca 600 aasta vanune Jõe värav, mis oma eksponeerimise asukohalt on vast kõige unikaalsem sarnaste leidude poolest Eesti pinnal.
Jõe värava eksponeerimisele annab peatselt olulise lisa ka samasse esimese korruse fuajee lae alla riputatav hansa koge pardaosa, mille alaliseks väljapanekuks puudus varem Pärnus sobiv asukoht. Tegemist on seni ainsa Läänemere idarannikult avastatud oletatava kogega, mis leiti 1990. a mais Pärnu jõe vasaku kalda lähedalt jahtklubi sadamasilla äärse jõeosa süvendustööde käigus umbes poolteise meetri sügavuselt. Laeva parda säilinud tüki vööri- või ahtripoolse osa pikkus on 7,9 m ja laius 3,75 m. Arvatakse, et uppunud laeva suurem osa lebab peidetuna kusagil sadamakai rajatise all. Puiduproovide radiosüsinikanalüüside tulemusel on fragmendi vanuseks dateeritud 13. sajandi lõppu või 14. sajandi algust.
Samal teemal:
