Kristjan Piirimäe: konflikt ei ole füüsikute ja lüürikute vahel - eksiteel on kogu teaduspoliitika
Küsimusele, miks peaks Eesti riik teadust rahastama, on palju vastuseid. Põhiseadus sätestab, et riik peab tagama rahvuse ja kultuuri säilimise. Globaliseerumise ajastul on see väljakutse, mis nõuab küllap teadlaste panust ning valitsuse finantseerimist.
Millisel Eesti teadlasel on lootust saada Eesti Teadusagentuurist raha? Määravaks on ISI Web of Science’i rahvusvahelises süsteemis avaldatud publikatsioonide ja nendele viitamiste arv. Selleks et välismaa ajakiri nõustuks käsikirja publitseerima ja et seda palju viidataks, ei saa see keskenduda Eesti elule.
Selles konkurentsis on Eesti teadus maailma tipus. Osast edukaimatest teadlastest oleme aga vaevalt kuulnud, sest tippu jõudmiseks ja seal püsimiseks on Eestile suunatud tegevusi mõistlik vältida.
Meie teaduspoliitika tõeline konfliktijoon ei jookse mitte füüsikute ja lüürikute vahelt, vaid tegu on kõiki teadusdistsipliine hõlmava eksiteega.
Kui Marie Curie, Karl Ernst von Baer, Martin Heidegger või Leonardo da Vinci elaksid tänapäeva Eestis, siis teadusrahale neil lootust poleks.
Teaduspõhise ühiskonna edendamine eeldab teaduspoliitika enda muutmist teaduspõhiseks. Eestil puudub ratsionaalne investeeringuplaan, kuidas riigi kulutused teadusse võiksid hakata dividende teenima.