Tallinn-Moskva rong. Vagun veereb. Konduktor pidurit ei tõmba. Endine Tartu vang istub kupees ja ehk isegi ümiseb vaikselt Jossif Kobzoni häälega: “Mgnovenija, mgnovenija…

Moskvas ollakse tal vastas. Ühes kõigi mugavustega hotellitoas vahetab hallipäine mees oma kampsuni teistsuguse rõivastuse vastu.

Ta võetakse peale ja toimetatakse Moskva äärelinna Jasenevosse, kus asub Venemaa välisluureteenistuse SVR peakorter. Mastaapsed, kõrghooneväärsed rajatised.

Sergei Jevgenjevitš Narõškin, SVRi juht on juba sündmuse ette valmistanud. Tagasihoidlikul, kuid pidulikul koosviibimisel peab ta väikese kõne, kus tunnustab päevakangelast vapruse ja vastupidavuse eest. Tema kaasabil anti NATOle selline löök, mille haavu tuli lääneriikidel lakkuda pikka aega.

Luureorganisatsiooni pealik annab eestlasele üle ühe neist paljudest Venemaa autasudest, mis sellisel puhul on ette nähtud. Kas see oleks Venemaa kangelase kuldtäht? Võib-olla siiski mitte. Ent vähemalt mõni kuldset karva medal, mida jagatakse eriliste teenete eest. Mingi autasu tuleb ju inimesele anda.

Üle antakse ka kindrali õlakud, ilmselt mitte need ühe tärniga, vaid rohkem.

Palk 12 aasta eest on juba üle kantud kas Sberbanki või VTBsse. Soovi korral kasutamiseks väikene, kuid heas rajoonis korterikene, metroopeatuse läheduses.

Siinkohal filmilint ja lugu ka lõpeb. Kas sellel on mingit seost tegeliku reaalsusega, mis juhtub 2021. aasta kevadel, ma ei tea. See on ilmselt see plussmärgiga stsenaarium, Herman Simmi seisukohalt. Ma ei välistaks, et näeme mingit osa sellest kunagi mõnes NTV “dokumentaalfilmis”.

Võib muidugi ellu jõuda hoopis teistsugune stsenaarium. Endisest Tartu vangist ei taha Moskvas enam keegi midagi teada. See, et NATO saladuste varastamine pidi olema kindrali ametikoht, ei tähenda midagi.

Vastates 2009. aastal ajakirja “Ogonjok” küsimustele tõdes NATO infoturbe alustugesid kõigutanud mees: “Ma sain aru, et mind on hüljatud”.

16 aastaks vangi mõistetud riigireetur Aleksei Dressen istus vaid kolm ja vahetati 2015. aastal välja Eston Kohveri vastu. Simm istus oma 12,5 aastase karistuse peaaegu lõpuni ära. Tuleb välja, et isegi reeturite saatus ei ole alati ühesugune.

Võib vabalt ka ette kujutada, kuidas riigireeturist eakas eksvang elab Eestis vaikselt, ei sega kedagi, maksab ehk tasapisi pensionist temalt väljamõistetud summasid. Moskvast kirju ega kõnesid ei tule, Pika tänava saatkonnast ei saabu isegi sünnipäevakaarti.

Mõnikord küsitakse temalt intervjuusid, on pakkumisi kirjutada raamat. Mees kõhkleb. Milleks talle seda tähelepanu enam vaja on? Milleks see kõik?