Me ei olnud silmast silma kohtunud,
aga sa olid meie peres ikka nagu oma inimene. Õhtul – mis kell see siis võiski olla, värske rohelise sibulaga üle riputatud võileivad olid igatahes söödud, rüübati teed – istusime ümmarguse laua ümber ja läbi lampvastuvõtja kerge ragina kuulsime korraga huikamas tuttavat häält: “Oo-o!” Ja kuskil seal kaugetes laantes ning tänu raadiole korraga nii lähedastes kajas veel mitu korda see “oo-o”.
