Leili metsalood | Soe ja niiske suvi meeldib käpalistele
Jaanikuu soojus ja hoovihmad mõjusid taimedele kosutavalt.
Olen püüdnud igal suvel vähemalt korra käia siinsetes orhideeliste kasvukohtades. Paraku maastikud ja metsad muutuvad ning mitmed käpaliste kasvukohad kaovad kas masinatega tallamise (metsarajad) või maade (näiteks vanade karjääride) võssakasvamise tõttu. Vanas paekarjääris ei juhtunud ma sel aastal nägema enam ühtki kahkjaspunast sõrmkäppa. Võsa oli ala vallutanud.
Õnneks mõned riigimetsa äärsed kraaviperved on aastaid püsinud endistena ning hoolimata sellest, et teeääri oli sel suvel niidetud juba jaanipäeva järel, uhkeldasid kraavis ja metsapoolsel nõlval balti sõrmkäpa kõrged ja lopsakad õisikud. Nii vägevaid ei näe just igal aastal.
Minu maadel võib jõe ääres kohata suurt käopõlle ja temagi kohta saab öelda, et sel aastal on lehed eriti suured ja õied pikema varre otsas. Laialehine neiuvaip minu metsas on veidi hilisem õitseja, tema alles keerab lehti ja kogub kõrgust.
Kuigi orhideeliste peamisteks kasvukohtadeks on troopilised alad, leidub neid ka parasvöötmes. Eestis on teada 35 liiki. Võimalik, et aja jooksul tuleb liike nimistusse juurdegi.
Üheks haruldasemaks on näiteks lehitu pisikäpp, keda oli minulgi õnn näha mitu aastat tagasi ühes põlismetsailmelises rabalähedases vanas kuuse-haava segametsas. See kummituslik käpaline ei pruugi end näidata igal suvel ja võib „kolida“ endisest kohast mitu meetrit eemale. Eelmisel suvel sealt pisikäppa uuesti üles leida ei õnnestunudki.
Sellist looduslike orhideeliste rikkust nagu meie saartel, mandri-Eestis igal pool ei ole. Osad liigid kaovad endistelt kasvukohtadelt, samas leitakse neid uutest paikadest. Meil kasvavad looduslikud orhideed on looduskaitse all.
