| TUTTAV TUNNE |
Tänavusuvine tähelepanek Kalamajas: terve krunt täis peenraid ja kasvuhooneid, mis ulatuvad ühest kauniks renoveeritud vanast puitmajast teiseni.
Taga paekividest tuletõkkemüür. Sissepääsu sulgeb vana roostes raudvärav ja plangule on maalitud suured lilleõied.
See ei ole pensionäri aiamaa ega ka hipsterite kollektiivselt majandatav “linnaaed” – kuulsin tuttavalt, et see on ühe omaniku krunt, mida ta kasutabki isikliku aiamaana, keset linna. Ise elab pisut eemal korrusmajas.
Kellel aia jaoks krunti pole, otsib muid võimalusi. Olen viimasel ajal näinud, kuidas nõukaaegsete paneelmajade rõdud on taimede all suisa lookas. Rääkimata maitse- ja salatitaimedest, sibulast, tomatist ja kurgist, ühel tuttaval kasvas rõdul ämbrites kartul. Ta on noor loominguline linnainimene, kes ilmselt ei mäletagi, mis on defitsiit, ning võib arvata, et talle ei seostu rõdul toidu kasvatamine teatud kontingendiga teatud linnaosades.
Moodsa inimese toitumine on palju taimsem kui nõukogude aja lõpul, mil korrusmajade vannitubades olevat isegi sigu kasvatatud ja veristatud. Ise ma pole seda näinud, kuulnud aga küll. Tean ka üht ettevõtlikku naist, kellel mitu kuud oli vannitoas maavillane jäär.
Praegusel ajal on mitmel pool aedades hakatud kanu kasvatama. Kui ma väike olin, kasvatati Pelgulinna aedades parte ja küülikuid. Puurides muidugi. Ja need vanade puitasumite aiad, mis ei ole parklateks tehtud, meenutavad juba natuke aega, kui aiad olid marjapõõsaid, viljapuid ja köögiviljapeenraid täis. Stroomi metsa veerel Kolde puiestee ääres, seal, kus nüüd asuvad Pelgulinna moodsad majad, laiusid 1980ndatel üüratud aiamaad, mida harisid kohalike paneelmajade asukad.
Ajad on muutunud ja poodide kaubavalik suurenenud, aga linnainimesed tahavad ikka oma aiamaad. Nii et kui võimalust oleks, küll siis külvaks ja istutaks.
