Leili metsalood | Kured läevad, kurjad ilmad taga
Minu pildile jäi napilt neljandik tervest kurekogumist, mis tegi päevasel ajal puhke- ja toidupausi. Küllap saabus see hulk linde kurja ilma eest põhja poolt ja nendega ühinevad ka siinsed pesitsejad. Suure parvena lennata on julgem, ehkki peab leppima, et kõik ei jõua kohale, veel vähem jõuab kevadel tagasi. Kui kevadel kuulutavad kured oma saabumist valju tervituse, rõõmsa trompetihüüu ja tantsuga, siis parvena lahkudes häälitsetakse kõrgel lennates, öö varjus rännates. Siis kostab see nukra hüvastijätuna.
Kaadrisse mahtus sadakond kurge, aga kolm korda samapalju jäi pildilt välja. Toituti vaikides, valvurid hoidsid kaelu õieli, valmis ohu korral parvele märku andma.
Kuuldavasti on siinkandis, Põhja-Pärnumaal, teisigi suuri kureparvesid kuuldud ja nähtud, kes päeval põldudel puhkavad, toituvad ja koguvad jõudu, et öö varjus edasi lõuna poole lennata. Küllap on lindudelgi teada viimane ilmaennustus, mis lubab tormituult ja jahenemist. Kurjad ilmad tulevad pärast kurgede lahkumist – seda teadis vanarahvas.
Sügis läheneb vääramatult. Üheainsa ööpäevaga on looduses, eriti metsas, tekkinud silmaga nähtavad muutused – kased metsaserval on kollast kogumas ja lennutavad lehti. Ka punast värvi on juurde tulnud. Veel eile nii ei olnud, nagu polnud ka lahkuvaid kureparvi.
