Leili metsalood | Vanas jõesängis laiutab suurvesi
Pildil paistabki vanajõe käär, kaldal ilusad sanglepad. Peajõgi voolab tagapool paremalt vasakule, aga kui vett on rohkem ja see kallaste vahele ära ei mahu, siis jagub seda nii vanasse sängi kui kraavidesse.
Suvel sellist vett ei ole, jõgi püsib kallaste vahel ühes sängis.
Minu seda kinnistut läbib mitmesaja meetri ulatuses väike kiire vooluga jõgi, üks Pärnu jõe lisajõgedest. Suurema osa aastast on jões vett piisavalt, ainult põuasel suvel kahaneb kohati nii madalaks, et pääseb koolmekohas kiviklibul käies poolkuiva saapaga ühelt kaldalt teisele. Ülejäänud aja aastast on jões vett omajagu, sest jõge toidavad ülesvoolul asuvad rabad.
Vanasti oli jões nii kalu kui vähke, aga pärast 1950ndate lõpus toimunud süvendamist ning käärude õgvendamist jäi vee-elustik vaeseks. See oli osa tol ajal alanud laialdastest maaparandustöödest ja eelvoolu avamisest, mille käigus tehti jõe paesel põhjal ka lõhkamistöid ning kaevati kurve sirgemaks. Vanajõe käärud on siiani alles ning sinna koguneb paaril korral aastas nüüdki vesi.
Vähki pole jões enam ammugi ja kalad ei pääsenud aastakümnete jooksul ülesvoolu edasi. Pärast Sindi paisu lammutamist võib loota, et Pärnu jõe kalad jõuavad ülesvoolu liikudes lõpuks ka lisajõgedesse.
Minu lapsepõlves, kui vanatädi veel seal elas, püüdsin minagi suvel jõest paetükkide alt lutsu ja vähki. Suuremaid kalu, näiteks hauge, sai jõesonnidest kätte liivi või võrguga.
Tänapäeval on jõekallastele lehtpuumets kasvanud, palju hall-leppa, aga ka kaske, haaba, sangleppa, jalakat ning kunagi taluajal niidetavatena hoitud jõeluhtadele pajuvõsa. Seal leidub elupaiku nii lindudele kui väikekiskjatele (mingid, nugised, saarmad) ja kobrastele.
Ma ei ole kaldaäärset metsa majandanud, kartes rikkuda kujunenud kooslust või pöörata metsateoga segi vanajõe mudaseid lohkusid. Olen jätnud selle paiga looduse meelevalda ning toimuvaid protsesse huviga kõrvalt jälginud.
