Traktori roolis istub seal mu naabrimees ja koormal kükitab tema abiline, kes aitas halge laduda.

Nädalavahetusel saatsime selle naabrimehe igaviku teele. Kuri vähktõbi sai töökast mehest jagu. Veel sel sügisel, kui haiglast vahepeal koju kosuma lasti, käis mees minu metsast üraskikuivi kuuski saagimas ja välja toomas. Ütlesin, et viigu endale tagavaraks ja raha ma nende eest ei taha. See jäigi tema viimaseks metsatööks. Järjekordse raviseansi ja opi järel 75-aastase mehe elujõud rauges.

Naabrimehe viimseks puhkepaigaks sai tema sünnikodu aegse rannaküla kalmistu. Ehkki noores eas tõid töö ja elukäik mehe sisemaa metsade vahele, jäid liivane mererand ja männimets talle kalliks surmani. Lähedased täitsidki mehe soovi kodumulda maetud saada.

Ikka võisin loota, et naabrimees tuleb masinaga appi.

Olen mitukümmend aastat selle perega suhelnud, nende pulmas tantsinud ja naabrinaise linna sünnitusmajja sõidutanud. Paari aasta eest, kui kiirabi naabrimehe terviserikkega linna viis, sai käidud teda sealt tagasi koju toomas. Võimalik, et siis anti esimene hoiatus muidu raudse tervisega mehele.

Kui oli aeg aiamaad künda või kevadel kartulivagusid tõmmata, suvel mullata või sügisel mugulaid võtta – ikka võisin loota, et naabrimees tuleb masinaga appi. Masinad ja tööriistad olid tal kõik olemas. Paarikümnel viimasel aastal said ka minu talvepuud sünnitalu õuel naabrimehe puulõhkujaga lõhutud ning hiljem riitades kuivanud halud tema traktoriga koju kuuri veetud.

Sel suvel oli teisiti. Muretu elukorraldus oli läbi saanud. Puuvedamise talgud pidasime siis oma laste peredega ja maasturi järelkärugi tuli laenutada.

Olen mõelnud, et miks võtavad haigused ennekõike mehi, kes teevad hullult tööd, ei suitseta ega joo viina ja on muidu ontlikud pereinimesed. Loomulikult on ka vastupidiseid näiteid, aga ikkagi. Kas ületöötamine rahamuredest vabaks saamise nimel võib tappa või kas läbinisti karske eluviis on pika ja tervena elatud elu tagatis? Mina seda ei tea. Küllap on meist igaühele antud oma aeg ja võimalus valikuid teha.