Maimu Berg: haiglad on täis, aga ka kohtumajad on üle ujutatud

Ma ei usu, et praegune pandeemia oleks inimkonnale karistus mingite pattude eest. Me oleme oma elu elanud keskkonnas ja harjumustes, mis meile on võimalikud ja kättesaadavad, võib-olla mõtlematult laristanud ka, aga eks nii ole ju tehtud enne meid ja küllap tehakse pärastki.
Võib ju mõelda, et sellel kurval aastal on tähenduslikumaid, kaugeleulatuvamaid tagajärgi, manitsust piiri pidama, järele mõtlema, hindama väärtusi, mida liiga lihtsalt enesestmõistetavaks peeti. Paraku on paljud õppetunnid seotud valusate kogemustega.
Ja üldse, kuidas oleks tagasipöördumisega n-ö tarbimiseelsesse ühiskonda? Ellu ilma elektrita, autota, meelelahutuseta, ostlemiseta? Mis sunniks meid sellest loobuma? Ja miks?