FOTO:
Saadame ära üht erandlikku aastat. Justkui oleks ühiskond pärast pikka prassimist ärganud raske kaatriga. On paha olla, on kurb, kahetsus, ja unistus ajast, kui kõik oli veel hästi.
Ma ei usu, et praegune pandeemia oleks inimkonnale karistus mingite pattude eest. Me oleme oma elu elanud keskkonnas ja harjumustes, mis meile on võimalikud ja kättesaadavad, võib-olla mõtlematult laristanud ka, aga eks nii ole ju tehtud enne meid ja küllap tehakse pärastki.
Võib ju mõelda, et sellel kurval aastal on tähenduslikumaid, kaugeleulatuvamaid tagajärgi, manitsust piiri pidama, järele mõtlema, hindama väärtusi, mida liiga lihtsalt enesestmõistetavaks peeti. Paraku on paljud õppetunnid seotud valusate kogemustega.
Ja üldse, kuidas oleks tagasipöördumisega n-ö tarbimiseelsesse ühiskonda? Ellu ilma elektrita, autota, meelelahutuseta, ostlemiseta? Mis sunniks meid sellest loobuma? Ja miks?