Aga pildid tuletavad käidud radu meelde ning ennekõike seda pealehakkamist, mis tõukas mind ümbruskonna metsades luusima. Ei teadnud ma siis üle kraavi hüpates või kivile ronides, mis on viletsad jalad või valutav selg.

Nüüd võtan pikemale teekonnale sarapuukepi seltsiks. See on kõige kergem ja vastupidavam toigas üldse ning neid olen jõe ääres kobraste järelt tagavaraks kogunud. Üks on tavaliselt autos, teised siin-seal radade ääres ootel, kust möödaminnes hea pihku haarata.

Kümne-kahekümne aasta tagusel ajal sumpasin läbi hangede või panin saabastele räätsad alla. Räätsad kandsid inimest paksul lumel eriti hästi siis, kui vahepeal oli sula olnud ning järgmine külm lumele kooriku tekitanud. Kui räätsasid veel polnud, liikusin talvel metsas ka suuskadega, aga nendega oli tüli ja vaeva rohkem kui asi väärt. Suuskadega ei pääse ju põõsaste või puude vahel vabalt liikuma, liiga pikad teised. Räätsad on paremad, need on nagu laia tallaga jalanõud, mis lumel ei libise ja millega saab astuda. Paksus kohevas lumes võivad mõlemad, nii suusad kui räätsad, alt vedada. Siis aitavad üksnes oma jalad, kui neil just „parim möödas“ (nagu mul) ei juhtu olema.

Olen talvel lumega ka rabas proovinud liikuda nii räätsade kui suuskadega. Ei oskagi öelda, kummad seal paremad olid. Jäätunud laugastest üle liikudes tundusid suusad justkui turvalisemad, samas väike kõhedus tikkus laukale astudes alati ligi. Et mine tea, kas jää ikka kannab.

Palju ilusaid hetki on talvises metsas ja rabas liikudes mällu jäänud. Olen alati üksi käinud, sest nii näeb ja kuuleb rohkem. Näiteks rabas on tihased nii usaldavad ja kartmatud, kelletaolisi külas või koduaias naljalt ei kohta. Inimlikku kartust rabas eksida ei saa lumisel ajal samuti olla, sest jäljed jäävad järele ja neid mööda leiab tagasitee üles. Enam ei riski selliseid retki üksinda ette võtta, samas on ikkagi tore, et neid sai tehtud ning on, mida meenutada.