| TUTTAV TUNNE |
Selle asemel, et talveilmadest ja lumest rõõmu tunda, leidub suur hulk neid, kes istuvad nädalavahetusel arvutis ja kiruvad seda sõna otseses mõttes kaela sadanud valget needust.
Tavaline nähtus – ilm – pakub suurepärast võimalust oma rahulolematust välja näidata. Aastaid olime sunnitud veebruarikuu hommikul tänavale vihmasaju alla minnes õhkama, et olid vanasti ikka talved! Viis kuud valitses pakane ja maad kattis meetripaksune lumevaip – ei mäletagi enam, millal viimati suusatamas sai käidud. Nüüd, kui see kauaoodatud talv lõpuks käes on, ei oska me ometigi sellest rõõmu tunda.
Inimeste meelestatus käib ka ikka kummalisi radu, ja on asju, millega kohe mitte kunagi rahul ei olda. Kes ei saa nüüd jalgrattaga sõita, kel pole kuhugi autot parkida, kellel on lihtsalt vastikult libe. Kellel kukuvad käed otsast, kui tuleb mõni meeter kõnniteed puhtaks lükata ja mõni on kaotanud usu üleilmsesse kliima soojenemisse. Ühesõnaga – üks häda ja viletsus. Isegi koroona läheb sellises olukorras meelest!
Ma saan aru, et omavalitsus peab hoolitsema, et tänavad oleksid käidavad ja sõidetavad igal aastaajal, ka ootamatu talve puhul. Pealinna abimeeri soovitus vanainimesele, kes lumes omal jõul suuremat liikuda ei jaksa, takso võtta, kõlas küüniliselt, nagu ka põhjendus, et linnal ei jätku ressurssi.
Ent kas südatalvel, mida tänavu ka rohke lumega õnnistatud, ikka tasub kas või nui neljaks püüda linnas jalgrattaga liigelda? Ning seejuures nõuda, et iga viimane kui rada sinu teel oleks asfaldini lumest puhtaks tehtud?
Mõni kiidab, et tema sõidab aasta ringi jalgrattaga, tulgu taevast või pussnuge. Jah, kõike ju võib teha ning kodanikul on ka õigus igasuguseid asju nõuda, aga kas just peab. Äkki hoopis kaebleks vähem. Suusamäed ja uisuplatsid on ju avatud.
