Taimede väetamise iseärasused 2021. aasta kevadel

Põllumehed on viimastel aastatel kliimamuutuste, eriti just sagenenud põua tõttu otsinud tõhusamaid viise ja tooteid, mis aitaksid neil muutustega kergemini toime tulla ning tagada stabiilsem saak. Tehnoloogiate muutusi mõjutavad rohestamise ning „talust taldrikule“ programmid, mis keskenduvad kvaliteetsetele ja ilma liigsete raskemetallideta väetistele.

Seega tuleb tähelepanu pöörata ka väetamistehnoloogiatele ja oluline on väetiste efektiivsuse suurendamine, mille abil väheneb ka toitainete kadu. Teadlaste arvates tuleks pöörata suuremat tähelepanu fosforiga väetamise strateegiale, eriti kerge mehaanilise koostisega mullas, kuna see ei ole ühe aasta töö.

Ettevõte PhosAgro toodab fosforil põhinevaid väetisi eriti puhtast toorainest – Koola poolsaare vulkaanilisest apatiidist, mille koostises ei ole looduslikult raskmetalle kaadmiumi, pliid ega arseeni. Puhtast raskmetallideta toorainest saab toota puhast väetist ja kasvatada tänu sellele kantserogeensete raskmetallideta toodangut, millest valmistatakse tervislikku toitu, andes oma panuse Euroopa Liidu arendatavasse programmi „Talust taldrikule“.

Tänavu oli meil mittestandardne talv – oli palju lund ja maa ei olnud peaaegu üldse külmunud. Seepärast on tõenäoline, et lämmastik uhutakse mullast välja. Enamik talivilja külvipindu olid mullu sügisel lopsakad, suurem osa rohetas. Põllumeestel on nüüd palju küsimusi, mis on seotud taliteravilja ja rapsi külvipindade seisundi ning nende elustamisvõimalustega, sest lumega kaetud taimed kasutasid intensiivsemalt toitaineid ja võtsid kevade vastu kurnatuna. Kevadised külmad või öökülmad on üks äärmuslikumaid nähtusi, mis avaldavad negatiivset mõju põllukultuuride kasvule ja tootlikkusele. Palju lämmastikku kasutasid ära ka vahekultuurid ja mikroorganismid, mis lagundavad kõrrelisi ning põhku.

Taliviljade lämmastikväetisega väetamise normi saab kõige paremini reguleerida mineraalse lämmastiku taseme andmete järgi. Sügise ja talve kaotuste kompenseerimiseks soovitame sel kevadel väetisenorme suurendada. Neile, kes kasutavad vedelväetist KAS 32, on ideaalne aeg kasutada kastmisel ka vedelat ammooniumpolüfosfaati NP 11-37, mis kiirendab lämmastiku omastamist, juurestiku arengut ja fosfori kasutamist, luues taimedele kogu hooaja jooksul tunduvalt soodsamad kasvutingimused. KAS-väetise hulka soovitame segada ammooniumpolüfosfaati 20–30 l/ha. Ammooniumpolüfosfaati võib edukalt kasutada ka hilisemates arengufaasides koos kasvuregulaatorite, mikroelementide, biostimulaatorite ja muude lisanditega, pritsides 10 l/ha.

Neile, kes kasutavad väetist graanulitena, võime soovitada palju väävlit sisaldavat sulfoamofossi NP(S) 20-20(14), puistates 150–200 kg/ha, mis kiirendab eriti tõhusalt rapsi arenemist.

Taimede juured on tulevase saagi alus. Varajastes kasvuetappides toitainete, eriti fosfori puuduse tagajärgi ei saa hilisemates kasvufaasides ka suurendatud hooldusega taastada. Üks olulisemaid suviste kõrreliste saagikust määravaid tegureid on produktiivne tihedus, millest oleneb terade kogus viljapeas, 1000 tera kaal ja viljapeas olevate terade kaal. Suhteliselt lühikesel puhmastumisperioodil peavad taimed varuma kättesaadavaid toitaineid õigel ajal ja õiges koguses. Oluline on märkida, et taimed omastavad ainult vees lahustuvaid ja kergesti kättesaadavaid fosforiühendeid, mida on mullas üldkogusega võrreldes väga vähe. Viimastel aastatel olid idanemise ajal sageli kuivad perioodid ja oli äärmiselt keeruline kujundada optimaalse tihedusega külve. Seetõttu võib ka siin abiks olla vedel ammooniumpolüfosfaatväetis NP 11-37, pihustades seda 60–120 l/ha enne külvi sõltuvalt mulla mehaanilisest koostisest ja kaaliumirikkusest ja plaanitavast saagist. Kes kasutavad puisteväetisi ja tunnevad hästi NPK(S) 15-15-15(10), amofossi (MAP) ja diamofossi (DAP) eeliseid, neil soovitame puistata 300–400 kg või kasutada lokaalselt, vähendades normi vähemalt 20 protsenti.

Oataimed parandavad külvikordi ja mulla tootlikkust. Kuna fosfor on üks olulisemaid oataimede produktiivsust mõjutavaid elemente, saab fosforiga väetamise strateegiat kohandada, valides kõige tõhusamad väetisevormid. Tuletame meelde, et fosforväetisi on vaja oataimede otseseks toitmiseks, aga ka nende juurtes asuvate mugulbakterite füsioloogiliste funktsioonide toetamiseks. Fosfor stimuleerib mugulbakterite aktiivsust, sidudes atmosfäärilämmastiku vesinikuga ja tekitades NH₄, mis seejärel osaleb orgaaniliste ühendite sünteesis. On välja arvutatud, et 1 kg fosforit suurendab lämmastiku sünteesi 1,5 kg. 2020. aastal Aleksandras Stulginskise ülikooli põllumajandusakadeemias tehtud täpsete uuringute tulemused näitasid, et kui herneid ja ube väetati neutraalses mullas (pH 6,8) 60 liitri (P2O5 30 v.m.) ja 115 l/ha (P2O5 60 v.m.) ammooniumpolüfosfaadi NP 11-37 normidega, siis oli taimede juurtel oluliselt rohkem mugulbaktereid.

Läti Tehnoloogiaülikooli Pēterlauki katsejaamas viidi läbi granuleeritud MAP 12-52 ja vedelväetise NP 11-37 väetamise võrdlemine oakülvides. Vedela ammooniumpolüfosfaatväetise kasutamisel oli saagilisa 0,13–0,18 t/ha, mis tagas suurema lisatulu. Põllumehed saavad arenevate tehnoloogiate abil tagada väiksemate kulutustega suurema saagi. Nende katsete tulemused näitasid, et vedelad väetised NP 11-37 olid efektiivsemad (eriti kui mullas oli niiskusevaegus) kui fosfori puisteväetised ja see võimaldab vähendada nende väetamise normi kuni 10 protsenti.

UAB PhoAgro Baltic agrotehnoloogiate juht dr Virgilijus Paltanavičius
[phone]