Mida teeb noor briti neidis, kui ta on ülikoolist eksmatrikuleeritud, satub kõledale saarele ja näeb süsimusti ronki valgel lumel? Milliseid kujutluspilte säärane kontrast tekitab? Ilmselt on vähe neid, kes hakkavad mõtlema, et veri sobiks valge ja mustaga suurepäraselt kokku ning küsivad isekeskis: kas rongad laipu nokivad?
Aga just nii kirjeldab Ann Cleeves, kust ja kuidas ta ammutas inspiratsiooni maailmakuulsa telesarja “Shetland” aluseks olnud avaraamatule. Rongad, lume ja vere kasutas ta ära esimeses raamatus “Ronkmust”, mis tõi talle 2006. aastal parima ingliskeelse kriminaalromaani eest Suurbritannia krimikirjanike assotsiatsiooni auhinna Gold Daggeri. Sellega astus Cleeves ühte ritta krimkalegendide Henning Mankelli, Ian Rankini, Patricia Cornwelli, Colin Dexteri, Dick Francise ja John le Carrega.
Shetlandi romaanideni jõudmiseks tuli Cleevesil läbida kahe kümnendi pikkune tee, kus ta jättis maha õrnu jälgi ehk mitte nii edukaid krimkasid. Aga eks areng toimub tasahilju.
Mõistagi on Shetlandi lood suurepärased, need sattusid ajale, mil Briti traditsiooniline krimiromaan ei elanud parimaid aegu. Caroline Graham oli selleks ajaks Midsomeri mõrvadega ning Ann Granger Markby ja Mitchelli sarjaga lõpu teinud, mistap tekkis vaakum, kuhu Cleeves värske õhu sisse puhus.
Samuti leidis Cleeves õige koha, kus mõrvamüsteeriume lavastada – Shetlandi saared. Nagu britid ise väidavad, on see 25 000 elanikuga saarestik oma looduse, värvide (domineerivad pastelsed sinine, roheline ja hall) ning sombuse ilmaga (millega elanikud on sedavõrd harjunud, et otsivad isegi päikese käes varju) nõnda tume paik, et sunnibki inimesi tapatööle.
“Ronkmusta” süžee on lihtne: lumel lebab tüdruku laip, rongad kohal tiirlemas. Kohe on ka teada, kes neiu mõrvas, ent kui seda roima tõsiselt uurima hakatakse, siis selgub, et asjad pole nõnda lihtsad midagi, tapja võib olla nii mõnigi saarlane.
Staariks kohalik detektiiv
Nagu briti krimkadele kombeks, on mõrvamise põhjus raha või minevikuvarjud või siis mõlemad üheskoos. Kui kurjategija on käes, kulgeb elu vanas rütmis edasi ning õige pea ei meenuta juhtunut enam keegi.
Kui aluseks võtta traditsiooniline briti krimka, pole Suurbritannias mingit mõtet hoida palgal krimieksperte ja muid tehnilisi töötajaid, kes kuriteopaigalt sõrmejälgi võtavad, riidekiude otsivad või DNA-proove analüüsivad. Sest neist pole seal vähimatki kasu. Mõrvari suudavad lõpuks tuvastada üksnes kohalikke olusid tundvad detektiivid ja uurijad, kes sukelduvad selleks elanike omavahelistesse suhetesse ning minevikku.
Shetlandi lugude peapersoon inspektor Jimmy Perez on ehe shetlandlane – jahe, töökas ja kirglik. Teda ei kujutata üleidealiseeritud kangelasena, vaid inimesena, kes ka eksib. Perez teab, et tõeni jõudmiseks tuleb tuhnida sügavalt ja kaua. Kusjuures tema peamine ülesanne on teha sotsiaaltööd ja pakkuda preesterlikku hingeabi. Ta hindab pilvi, looduse rikkust ja ookeani ebausaldusväärsust ehk kõike seda “kohutavat ilu”, mida Shetland pakub.
“Ronkmust” ja teised Cleevesi teosed võeti ühes briti meedias ilmunud arvustuses suurepäraselt kokku ühte lausesse: “Nagu traditsioonilisele briti “kes-on-mõrvar” krimiromaanile kohane, peidab kurjategija end tegelaste sekka ja tõe selgumisel saab lugeja šoki.”
Saare-krimkade katalüsaator
Tänapäevases virtuaalmaailmas on keeruline eristada, kas visuaalne pilt teeb suureks raamatu teksti, või vastupidi. Ehk oleks Shetlandi sari jäänud ebaõiglaselt hämarusse, kui üks BBC teleprodutsent poleks ostnud heategevusväljamüügilt Cleevesi eelmise, peainspektor Vera Stanhope’i sarja kulunud raamatu ja selle läbi lugenud. Kirjasõnas oli “Vera” enam-vähem, kuid teleriekraanil võrratu. Ja kaks aastat hiljem (2013. a) läksid BBCs käiku Shetlandi lood, mis võlusid pea kogu maailma.
Muide, britid ise tunnistavad, et just ekraanil paistab Cleevesi loodud Shetlandi õhustik mõnusalt õõvastav välja, mistõttu see sobivat pilti paremini kui paberile.
Aga jah, “Ronkmust” on ikooniline teos, mis läheb alatiseks kirjanduse ajalukku saare-krimkade katalüsaatorina. Ehk siis – saared on kahtlased paigad.
