Üle aasta kestnud tervisekriis on toonud suurema selguse ka ühistegevuse maastikul. Kui inimesed ikkagi leiavad võimaluse üheskoos tegutseda, on kogukond reaalselt olemas. Seda pole paberile visandatud mõttega üksnes toetusi küsida või ennast omavalitsuse või riigi jaoks tõsiseltvõetavamaks partneriks rääkida.

Näiteks Põlvamaal Taevaskojas on juba aastaid olnud tavaks, et külavanem hoiab silma peal, keda vaja aidata ja kellele toit koju tuua. Kriisiajal on sellest harjumusest igati abi. Pärnu Raeküla linnaosa selts on hoidnud sidet videosilla vahendusel, näiteks tähistades linna sünnipäeva, korraldades põnevaid viktoriine jne. Noortele on koolivaheajal pakutud võimalust osaleda virtuaalsetes töötubades. Seltsi juhataja on video teel lastele raamatuidki ette lugenud.

Pärnumaal Soometsa külas on külavanem ja seltsi eestvedajad omavahel ära jaganud, kes keda aitab, kellega suhtleb ja vajaliku toidukauba või arstirohud koju viib. Viljandimaal tegutsevad seltsilised toetavad regulaarselt üksikuid eakaid telefoniga suheldes, jalutamas käies ning aitavad igapäevaelu toimingutes.