Mõnes kõrgkultuurses ringkonnas peetakse krimikirjandust väärituks, madalama klassi lugemisvaraks. Eestiski leidub intelligente, kes sooviks “soparaamatud” kui mitte just ära põletada, siis vähemalt biblioteekidest välja rookida. Et rahvas lugegu vaid väärtkirjandust.
Ja siis tuleb Bookeriga auhinnatud ja Nobeli preemiale esitatud tänapäeva ingliskeelse kirjanduse suuremaid nimesid, Iirimaa legendaarne kirjanik John Banville ning kehastub krimikirjanikuks. Tema teine mina võtab pseudonüümiks Benjamin Black ning paneb paberile esmalt spiooniromaani “Puutumatu” ja seejärel krimiromaanide sarja, mille avateos on “Christine Falls”.
Tegelikult ei saa Blacki teoseid otseselt liigitada ei spioonilugude ega ka krimiromaani kategooriasse, sest need sisaldavad ohtralt Banville’i, mis annabki neile erilise väärtuse. Neid raamatuid võiks määratleda niivõrd-kuivõrd spiooniromaanideks ja kolmveerand-krimkaks.
Vastuolulise patoloogi võitlused
“Christine Fallsis” astub esmakordselt lugeja ette Dublini Püha Perekonna haigla patoloog Quirke, kes võitleb omaenda deemonitega ning on sama tihti purjus kui pohmellis. Sündmustik toimub viiekümnendatel aastatel, süngel katoliiklikul Iirimaal. Sünnitusel sureb langenud naine Christine Falls, tema keha jõuab lahangutuppa ja kaob.
Quirke ei usu dokumentidesse märgitud surmapõhjust ning soovib teada tõde. Ent on neid, kellele tõe avalikuks tulek ei meeldi kohe kuidagi. Quirke’i hoiatatakse, esmalt leebelt, seejärel füüsiliselt, ent ta ei jäta jonni ning vähehaaval hakkavad paljastuma Iirimaa katoliiklike ringkondade sepitsused ja äri vastsündinud lastega.
Aga selline see katoliiklik Iirimaa juba kord on. Pole möödunud kümnenditki, kui riigi peaminister palus vabandust nendelt tuhandetelt naistelt ja lastelt, keda katoliku kirik kümnendite jooksul saatis varjupaikadesse ehk niinimetatud Magdaleena pesumajadesse palgata käsitööd tegema.
“Christine Falls” on kahtlemata laiem kui ühe sünnitamisel surnud naise ja tema saatuse lugu. Iirimaa elu, ühiskonna olemus, peresuhted, kõrtsitraditsioonid ja üleüldine äng, kus päike piilub pilve vahelt vaid puhuti... See on lugu inimlikust õnnetusest, selle ärakasutamisest ja tragöödiast, mis leiab aset, kui inimesed ennast jumalaks pidama hakkavad.
Kehastub suvel krimikirjanikuks
Banville tunnistas, et mõte hakkas krimiromaani suunas liikuma pärast seda, kui ta oli lugenud George Simenoni raamatuid. Ei, mitte komissar Maigret’ lugusid, vaid tema nii-öelda raskeid romaane. “Olin neist meistriteostest võlutud,” kiitis Banville. “Kui nii lihtsate sõnadega võib öelda nii palju ja sügavat, siis tahtsin ka ise proovida.”
Kusjuures Blackiks muundumine ja krimiromaanide kirjutamine aitab Banville’il üle elada tema kõige vihatuimat aastaaega – suve. “Black teeb oma tööd suvel ja nii saan hakkama selle ebameeldiva perioodiga.”
Banville on teeninud ära “raske kirjaniku” kuulsuse ning seda eelkõige stiili ja keele tõttu. Tema kohta öeldakse, et ka iirlased ja inglased peavad Banville’i sõnaraamatu abil lugema, kuid Black on seevastu märksa lugejasõbralikum.
Kirjanik ise tõdeb, et kui Banville üritab olla kunstnik – tähendagu see tema enda sõnul mida tahes –, siis Black on lihtne käsitööline, kes loob oma teoseid nii ausalt ja hästi kui suudab.
Mullu otsustas Banville lõpuks “kapist välja tulla” ning avaldas pärast Quirke’i sarja seitsmendat raamatut krimiloo “Lumi” oma õige nime all. Ehk siis Banville ja Black said lõpuks üheks.
1. aprill – Ann Cleeves, “Ronkmust”
15. aprill – Elizabeth George, “Pääsmiseks paljudele”
29. aprill – Dick Francis, “Raami sees”
13. mai – Caroline Graham, “Mõrvad Badger Driftis”
27. mai – Louise Penny, “Vaikelu”
10. juuni – Ian Rankin, “Peitusemäng”
25. juuni – John Grisham, “Aguliadvokaat”
8. juuli – Benjamin Black, “Christine Falls”
22. juuli – Ann Granger, “Ärata surnud”
5. august – Charlaine Harris, “Tõelised mõrvad”
19. august – Sara Paretsky, “Ainult hüvitis”
2. september – Alexander McCall Smith,
“Kalahari masinakirja kool meestele”
16. september – Mick Herron, “Äraaetud hobused”
30. september – Peter Robinson, “Ripporg”
14. oktoober – Antti Tuomainen, “Jänesetegur”
Raamatute tutvustused ja tellimisinfo leiate veebilehelt Maaleht.ee/krimisari.
