| KOLUMN |
Üht mu lemmikautorit, Nobeli auhinnaga pärjatud itaallast Luigi Pirandellot, painas läbi kogu loomingu küsimus, kust jookseb piir reaalsuse ja illusiooni vahel. Nooruses tema raamatuid lugedes süvenes minuski arusaam, et üht objektiivset reaalsust pole võimalik tabada ega fikseerida.
Leidub hulk fakte, mis peaksid olema reaalsuseks meie kõigi jaoks, aga ometigi läheb mu suu ühel hetkel lukku. See on siis, kui inimene ütleb: “Ma tunnen, et need vaktsiinid võivad mu kehale halvasti mõjuda.” See, et tema niimoodi TUNNEB, ongi tema jaoks reaalsus. Ma ei saa seda kuidagi olematuks muuta ega enda reaalsusega asendada. Sel hetkel ei saa ka kuidagi tõestada, et see tunne ei vasta vähimalgi määral tõele. Mul puuduvad võimed tulevikku ennustada.
