Suve alguseks olime Eestis viiruse alistanud. Hakkasime unistama reisimisest, elamustest väljaspool oma koduaeda, hotelliöödest sumedate õhtutega kaugetes paikades. Olime seda aega pikalt oodanud, olnud tublid, pidanud kinni piirangutest ning järginud juhiseid. Me tundsime, et oleme selle ära teeninud. Raha oli reisimiseks kõrvale pandud ja ootas investeerimist elamustesse. Reisidelt kaasa toodud muljeid ja mälestusi ei saa kinni maksta üheski valuutas.
Aga millal on turvaline reisida? Kas siis, kui kodus ja sihtpunktis on nakatumise määr madal? Kuid vahepeatustes? Kas on tähtsam valida otselendude või sihtpunktis kehtivate piirangute vähesuse vahel? Kas reisiks vajalike dokumentide ja testide suur hulk on hea märk või vastupidi? Kas piisab, kui mul on korralik reisikindlustus ja rahavaru? Küsimusi on palju ja olulist selgust pole poolteist epideemia-aastat toonud.
