Spiooniromaanid on enamasti kangelaslikud. Kas või läbi häda, aga kõik õnnestub. Ent mis juhtuks Bondiga, James Bondiga, kui ta midagi nässu keeraks? Või hakkaks ülemäära napsu võtma? Või jääks MI5s ehk riiklikus salaluureteenistuses sisemistes võimumängudes kellelegi jalgu. Võimalusi on kaks: ta kas lüüakse mättasse või suunatakse Slough House’i, läbikukkunud elavate spioonide kalmistule.
Mick Herron on Londoni mahajäetud hoonesse Slough House’i, mida ametlikult pole olemas, loonud põneva, kuid samas õnnetu mikromaailma, kus igaüks on isiksus, kuid omadega põrunud.
Seltskond on värvikas: üks tipsutab, teine on hasartmängur, kolmas kummaline arvutifriik. Tehakse tööd, millest ei hoolita, tundide kaupa käiakse üksteisele närvidele. Töö Slough House’is on kõike muud kui lahe spioneerimine. Sind võidakse panna päevade kaupa telefonikõnesid pealt kuulama või saata prügikastide sisu tuhnima, lootuses sealt midagi leida. Slough House’i eesmärk on üks: et seal töötavail äbarikel hing täis saaks ja nad kaoksid kus kurat.
1. aprill – Ann Cleeves, “Ronkmust”
15. aprill – Elizabeth George, “Pääsmiseks paljudele”
29. aprill – Dick Francis, “Raami sees”
13. mai – Caroline Graham, “Mõrvad Badger Driftis”
27. mai – Louise Penny, “Vaikelu”
10. juuni – Ian Rankin, “Peitusemäng”
25. juuni – John Grisham, “Aguliadvokaat”
8. juuli – Benjamin Black, “Christine Falls”
22. juuli – Ann Granger, “Ärata surnud”
5. august – Charlaine Harris, “Tõelised mõrvad”
19. august – Sara Paretsky, “Ainult hüvitis”
2. september – Alexander McCall Smith,
“Kalahari masinakirja kool meestele”
16. september – Mick Herron, “Äraaetud hobused”
30. september – Peter Robinson, “Ripporg”
14. oktoober – Antti Tuomainen, “Jänesetegur”
Raamatute tutvustused ja tellimisinfo leiate veebilehelt Maaleht.ee/krimisari.
Mööda Londonit laiali
Äraaetud hobuste – nii kutsutakse Slough House’i rahvast – kohal troonib Jackson Lamb, türannist geenius ja Briti luure hiilgeaegade viimane jäänuk, kes on kehtestanud oma reeglid kõigi maailma asjade kohta. Lambi solvangute ja põlgliku pilgu all kulgevas üksluisuses on siiski eredaid sähvatusi. Kuigi MI5 peakorter soovib äraaetud hobuseid võimalikult sügavale peita, satuvad nad aina kriitiliste sündmuste keskpunkti.
Sarja esimeses raamatus “Äraaetud hobused” on peategelane River Cartwright, kel õnnestus üks operatsioon käkki keerata ning teadagi, kuhu tee teda viib. Nüüd rügab ta Slough House’is ning kirub maad ja taevast.
Ent elus on ikka nii, et ühe õnnetus on teise õnn. Ühel heal päeval edastatakse netis pantvangidraamat – Pakistani päritolu britil lubatakse 48 tunni jooksul pea maha võtta. Otseülekandes. Algab paanika.
Cartwright ja mõni teinegi näeb võimalust: kui õnnestuks pantvang päästa, pääseks ehk ka ise sellest õuduste majast päristöö juurde tagasi. Et siis islamistid möllavad? Võtame kinni ja lool lõpp. Ega me nii kehvad kah ole. Tegelikult pole asi kaugeltki lihtne. Pusletükid on mööda Londonit laiali, need tuleb esmalt kokku koguda ja siis pildiks muuta.
Slough House’i raamatuid võib pidada äraspidisteks spiooniromaanideks, nende taset saab võrrelda spioonilugude suurmeistri John le Carré loominguga. Ainult et Herron pole le Carré, vaid pigem vastaspoolus – ta on pärit hilisemast põlvkonnast, kelle arvates ei ole spioonide maailm, nagu ka tänapäeva poliitika, mitte niivõrd traagiline kui koomiline.
Samas tunnistas Herron, et just le Carré andis talle tiivad ehk innustuse välja mõelda Slough House. “Tema raamatute mõjul sain üleüldse kirjanikuks ja ühel hetkel adusin le Carréd lugedes, et võin luua oma maailma,” rääkis Herron ühes intervjuus. “Kui minu tegelasi tähelepanelikult jälgida, siis nii mõnigi neist on edasiarendus le Carré kirjanduslikest persoonidest.”
Herroni romaanid on teataval viisil reaalsusega seotud. Kui le Carré varajane looming peegeldas rõõmsameelset sõjajärgset maailma, mis oli täis moraalset ebakindlust, siis Herroni väljamõeldud universum on kaootiliste ja rabedate aegade väljendus. Tema viimane, tänavu ilmunud Slough House’i sarja kümnes romaan on ajendatud Venemaa topeltagendi Sergei Skripali tapmiskatsest legendaarse novitšoki mürgiga.
Slough House’i uus tulek
Pöördudes tagasi esimese raamatu “Äraaetud hobused” juurde, siis eriti hästi sel ei läinud. Õigupoolest ei leidnud briti lugeja seda riiulitelt üles, mistap sarja järgmine osa ilmus kolm aastat hiljem ja esialgu ainult USAs. Alles siis said britid aru Slough House’i teoste väärtusest ning “Äraaetud hobused” anti nii-öelda tulede ja vile saatel uuesti välja.
Nüüd, kus le Carré on meie seast lahkunud, võiks just Herron võtta sisse koha Maarjamaa spiooniromaanide austajate lugemislaual. Üheksa suurepärast teost äraaetud hobuste kambast ootab tõlkimist.
