| SÕNA SEKKA |
Kõik nähtused siin maailmas liiguvad pendlina ühest äärmusest teise. Aastakümneid on hoidistamine olnud täiesti enesestmõistetav tegevus nii maal kui linnas. Uuematel aegadel aga on toiduahvatlusi nii palju, et kodune kraam jääb tagaplaanile.
Ikka kuuleb ütlusi, et “ma ei söö üldse moosi” või “milleks jamada, kõike on ju poest saada”. Noorem rahvas vaatab muigega vanaemade moosiriiuleid ja otsib põhjendusi, miks kaasapandud moosipurgist keelduda.
Muidugi võib olla põhjuseks see, et vanaema ei taha trendidega kaasa tulla, moosid on liiga igavad või magusad või kes teab veel mis häda. Ega sellepärast ei saa loobuda ühest oma rahva identiteedist! Moosikeetmise järele lõhnavad köögid ja pikad hoidisepurkide read keldris kuuluvad eestlaseks olemise juurde. Küllap saadab meist paljusid lapsepõlves maitstud moosi imeline maitse, mida edaspidises elus tulutult taga otsime.
Eks nüüd ongi hoidistamisel pearõhk mitte hulgal, vaid kvaliteedil. Moosi ei keedeta enam kahekümneliitrises potis, vaid paari-kolme purgi kaupa ja erinevaid koostisosi varieerides. Just nii saab katsetada, kuidas eri komponendid omavahel sobivad, kui palju lisada suhkrut, soola või vürtse. Uuemal ajal võib lisaks tavapärastele komponentidele purgi sees vunki anda uudsete maitseainete või eksootiliste viljadega.
Niiviisi katsetades ja tulemust aina paremaks muutes saabki hoidistamisest kunst, mille tulemus maitsjaid vaimustab.
Just sel põhjusel, et ka hoidistamises toimuks areng ja saaksime paremaks, korraldab Maaleht järjekindlalt hoidisekonkursse, tõstes esile just selliseid hoidiseid, milles on ehedust ja maitsete tasakaalu.
Tänavuse konkursi auhinnatud hoidised koos retseptidega leiduvad tänases Targu Talitas, et soovi korral saaksite ka oma hoidiseriiulit parimate maitsetega täiendada.
