Andres Siplane leiab kaitseministeeriumi töö kõrvalt aega paljukski: "Et kõike jõuda, tuleb parajalt laisk olla."

Kaitseministeeriumi sotsiaalnõunik Andres Siplane on ka üks vähestest maailmas, kes uurib kanalisatsioonikaante ajalugu, teeb iluuisutamistrenni, kirjutab raamatuid, korraldab Pärnus ja Tallinnas tuure giidina, kasvatab oma lapsi... Hiljuti ilmus tal neljas raamat Saamuel Pliuhkami pajatusi – “Parteisekretär Morgenstern siirdub eraettevõtlusse”.

Vaata siit, millest Maalehe värskes numbris veel juttu!

Tegelikult me ei räägi kanalisatsioonikaevukaantest, vaid sellest, et sul on põhjalikud teadmised ajaloost, pikaajaline huvi...

Ma olen Pedas küll ajaloo lisaeriala lõpetanud. Võib öelda, et olen kanalisatsioonikaevukaante ajaloo tundja. Mõnevõrra oskan pajatada Pärnu kultuuriloost.

Pärnus oled sa giidki – kuidas see juhtus?

Uues Pliuhkami raamatus on esimene lugu ka Koidulast... Pärnus oli linnavalitsuse projekt – kohalik jutustab kohalikust elust. Ma siis tutvustasin seda, kuidas teismelisena sai käidud Postipoisist õlut norimas, mida teismelised Pärnus tegid nõukogude aja lõpus. Ja siis ma sain aru, et seesama Postipoisi tagauks, mille juures teismelisena käisin õlut norimas, sealsamas kõrval olid elanud Puškini vanaisa, linnapea Brackmann, Koidula muidugi – kõik on ühe väikese kvadraadi sees toimunud.

Mida praegusest Pärnu loovpealinna ideest arvad?

Ma ei taha kellegi kohta halvasti öelda, aga minu arust on pingutused kuidagi raugenud. Vähemaks on jäänud ressurssi ja aktiivi linnas, aga katsetada ikka tasub.