Vaata siit, millest Maalehe värskes numbris veel juttu!

Juba 1986. aastal kirjutas Pentti Linkola: „Üks ekskavaator jõuab rohkem hävitada, kui miljon tarka meest oma vaimu ja hoiakutega kaitsta suudavad. Ja depoosse konutama see ekskavaator juba ei jää, kui need targad teda väevõimuga ei sunni.” See tsitaat lõpetab Linkola kirjutise „Roheline filosoofia, tehnoloogia ja ellujäämine”.

Raamatus avaldatud Linkola kahe päevaga kirjutatud „Rohelise liikumise sihtprogramm” (1986) on tänapäevalgi tavalugeja jaoks ilmselt liiga radikaalne. Aga kui mõelda pisikestele ekskavaatoritele, millega meil igasuguseid töid tehakse? "Igasuguseid" saab selgituseks kokku võtta sellega, et just ekskavaator on riist, mille abil muudetakse maa sihtotstarvet ehk siis viljakandev ja elus maa tapetakse ära. Raadamine on see sõna. Ma mäletan oma nõukogude lapsepõlvest mingeid telepilte hiiglaslikest sammuvatest ekskavaatoritest, mis oli progressi ülim väljendus. Need ekskavaatorid töötasid meie kaevandustes. Nüüd olen näinud pisikesi ekskavaatoreid teede ääres võsa lõhkumas ning see on ikka jube ja kurb vaatepilt – muust lammutustööst, mida progressiks peetakse, rääkimata.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid