Elutingimuste parandajad otsustasid seda sündmust tähistada korraliku kraaksuga. Järgmisel päeval läks üks auru all olija teisele korrusele naistesse, avastas all vihmavarjus oleva komandandi ning soristas sooja ollust talle kaela. Pahalane jäi kindlaks tegemata ja komandant esitas raudteevalitsusele kirjaliku ettekande möllavatest uusasukatest. Selle tõttu kutsuti kolm aktiivset tegelast otsese kõrge ülemuse juurde aru andma. Neid võttis oma kabinetis vastu raudteekindrali vormis Venemaa eestlasest ülem (hiljem selgus, et ta oli kõva kärakamees), kes alustas eesti–vene segakeelset manitsuskõnet: kas teil, noortel spetsialistidel, häbi ei ole, et purjutate kolm päeva järjest? Selle peale üks aruandjatest täpsustas: „Vabandust, aga teil on ebatäpsed andmed – me jõime viis päeva järjest, aga tööl käisime vastavalt graafikule.“

Ja kus siis läks lahti: ülem möirgas ligi pool tundi, nii et kogu raudteevalitsus kajas, lubades kõik noored spetsialistid lahti lasta, vangi panna, maha lasta ja üles puua. Siis rahunes maha, võttis pitsi konjakit (ebaviisakana ta vaestele patustele konjakit ei pakkunud) ja käsutas aruandjad tööle.

Karistust ei järgnenud, piirduti vaid aruteluga.