Tiina Laanem: ei julgegi enam midagi head oodata, pigem valmistud halvimaks

| KOLUMN |

Aasta alguses on kombeks tulevikult ikka miskit oodata. Oma naiivsuses ootame ja loodame pigem head. Palgatõusu, toredaid reise, mõnusat puhkust, lõbusaid pidusid, head ilma kogu suveks võis lausa müstilist lotovõitu, mis vabastaks kõigist tüütutest kohustustest.

Vaata siit, millest Maalehe värskes numbris veel juttu!

Ootamise osas on aga paari aastaga toimunud ebameeldiv muutus. Ootamine omandab üha negatiivsemat varjundit. Kui vanasti ootasid nii ühte kui teist magusa ootuselevusega, siis nüüd käib ootamine omajagu närvidele. Tahad osta või ehitada uut elamist, varu kõvasti kannatust. Oota, kuni tekib üldse mõni mõistlik pakkumine või saabub ehitamiseks vajalikku materjali. Saad õnnekombel millalgi midagi kätte, jätka aga visalt ootamist, palju asju jääb ju tarneraskuste tõttu endiselt teadmata ajaks ootele. Eh, kas mul ongi seda tavaari vaja?
Mis seal salata, see on ju nii meeldiv tunne, kui tajud, et su soove loetakse silmist ja tormatakse neid viivitamatult täitma. Jah, härra; palun, härra; kohe tuleb, härra! See tekitab tunde, et sa oled tõesti tähtis! Aga mis nüüd toimub? Nüüd vahib müügimees sulle kalanäoga otsa ja teatab tuima rahuga: “Me ei oska öelda, millal me saame teie tellimuse täita. Võib-olla läheb pool aastat, aga võib-olla aasta. Peate ootama!”