Praeguste elektri hindade juures ei raatsi isegi särtsu saada!

JUHTUNUD LUGU • KUKALT SÜGAV MÕTE • PAETISME • SAJANDITAGUNE NALI • TÕRRE PÕHJAST • LOOSUNG • KARIKATUURID • VÕLLANALI • EURONALI

VÕLLANALI

HEIKI RAUDLA huumorikogust

Turistide grupp külastas krokodillifarmi. Farmi omanik hüüdis: „Kes vette hüppab ja kaldale ujub, saab miljon eurot!“ Järgnes kurdistav vaikus. Järsku hüppas üks mees vette. Krokodillid jälitasid teda, aga mehel vedas, viga ta ei saanud. Omanik teatas: „Meil on võitja!“ ja andis talle miljon eurot. Pärast preemia saamist naasis mees koos naisega hotellituppa. Mees ütles naisele: „Ma ei hüpanud vette... Keegi lükkas mind!“ Naine naeratas ja ütles: „See olin mina!“

Loo moraal: iga eduka mehe taga on alati naine, kes annab talle väikese tõuke.

JUHTUNUD LUGU Kihlvedu pakases

Heiki Raudla Viljandist

Päevalehe kirjatükk 19. jaanuarist 1940 pealkirjaga „Viljandi vanakraamikaupmeeste kihlvedu“:

„Igasuguste veidrate kihlvedude ahelikus tuleb küllaltki koomiliseks pidada ka üht viimast kihlvedu, mis paar päeva tagasi sõlmiti kolme Viljandi vanakraamikaupmehe vahel. Nimelt sattusid ärimehed tänaval kokku, kusjuures jutt kaldus muidugi käredale pakasele, üks asjaosalisi, Mäe t. nr. 10 (varem elas ta Kõrgemäe 19) elunev vanakraamikaupmees Rudolf Pilt kinnitas, et praegune pakane olevat siiski vaid naljaasi, sest temale, näiteks, külm ei tegevat midagi. Tekkinud vaidluses ütles Pilt, et ta võib praegu kasvõi ihualasti minna läbi linna ja häda pole midagi. Mehe suurustamisest haarasid kinni tema kolleegid ning lõpuks löödigi käed kokku kihlveoks. Tingimuste kohaselt pidi Pilt Lastepargist (tollane Lastepark asus Jakobsoni ja Lossi tänava nurgal), kus toimus see jutuajamine, paljajalu ja pesuväel koju minema. Kui ta sellega saab hakkama, annab üks vanakraamikaupmees talle vana jalgratta, kuna teine lubas maksta viis krooni. Ilma pikema jututa kooriski kihlveo vastuvõtja end riidest lahti, alustades paljajalu ja pesuväel läbi linna teekonda oma koju, kuigi väljas oli samal ajal 30-kraadiline pakane. Ta võitiski kihlveo.“

KUKALT SÜGAV MÕTE

ANDRES ÜLVISTE

Iga inimene jätab elus oma jälje, ja kui mitte muud, siis vähemalt ökoloogilise jalajälje!

Uut väravat vahtides unustab nii mõnigi esimene vasikas aia taha mineku sootuks ära.

Kas lõikepind tähendab seda, et kui pind kaob jalge alt, siis pane kähku lõikama?

TÕRRE PÕHJAST

GABRIEL GARCIA MÁRQUEZ

Kui sa mõnikord ei taha kedagi kuulata, helista mulle, ma luban, et olen vait.

LOOSUNG

ANDRES ÜLVISTE

Praeguste elektri hindade juures ei raatsi isegi särtsu saada!

PAETISME

JÜRI PAET

Mõttekam on esitada avaldus neil, kes ei soovi elektriarve kompensatsiooni.

Ma ei kujuta seda ette, et paljudel inimestel puudub kujutlusvõime.

Mida haritum inimene, seda usutavamalt oskab valetada.

Nõukaajal olid punased üks hall mass.

Piiblis on kümme käsku, kuid minu naisel on neid tunduvalt rohkem.

Kui märkate pesus ringi liikuvat karu, siis teadke, et tegu on pesukaruga.

Elektriautode katusele võiks paigaldada päikesepaneeli, nii oleks elektrikulud väiksemad.

SAJANDITAGUNE NALI

SIRJE A. REI kogust

Rohtunud raudtee

Üle pika aja tuli üks noor mees Eestit külastama. Sellest ajast, kui ta poisikesena vanematega Ameerikasse elama asus, oli see tema esimene reis Eestimaale. Eks elust-olust kunagisel sünnimaal oli ta midagi ikka kuulnud ja vanemad olid talle ka üht-teist rääkinud, aga oma silm on ikkagi kuningas.

Kui ta oli paar päeva pealinnas ringi käinud ja näinud, mis ilus, mis kole, millega rahul võib olla, mis parandamist vajaks, otsustas ta minna maaeluga tutvuma. Sõitiski linnast välja, käis kõndimas metsateedel, jalutas jõe ääres, ajas juttu külarahvaga ja jõudis päeva teisel poolel heinamaa juurde, kus üks külamees parajasti niitis. Enne mehe juurde jõudmist märkas aga võõras laia, enamasti rohtu kasvanud teed, kust mõnest kohast ka raudteeliiprid välja paistsid. Tee kulges sirgelt läbi heinamaa.

„Tere jõudu!“ hõikas võõras heinaniitjale. „Läheb tarvis,“ vastas mees ja nõjatus vikativarrele, „näeb ka harva võõraid siinkandis. Kust tulek, kuhu minek?“ Võõras rääkis oma loo ja päris külamehelt tema elujärje kohta. „Ega ta kiita ole, aga ajab asja ära,“ oli külamees napisõnaline.

„Vaatan, et otse läbi heinamaa läheb lai tee, liipreidki kohati näha. Paistab, et sellest tee rajamisest on üksjagu aega möödas – rohi võtab võimust, aga heinategemist tee vist ikka segab. Mis tee see on ja kuhu see viib?“ tahtis võõras teada.

„See on riigivalitsuse kavandatud ja ehitatud raudtee kaubavedude tarvis. Esiti ikka kaubarongid liikusid, aga siis jäi neid aina vähemaks, lõpuks kadusid hoopis ära. Ju said kaubad otsa, mida vedada. Me külameestega viisime siis kärudega esialgu mööda seda teed kaugematele põldudele sõnnikut, nüüd puudub vajadus sedagi teha. Laseme osa põlde metsaks kasvada, tuleb ehk kasulikum. Aga see kitsuke sissetallatud rada, mis mööda endist raudteed läheb, seda kaudu käib meie küla rahvas naaberküla poest söögi- ja joogipoolist ostmas. Meil endil külas poodi pole ja seda teed mööda on hoopis otsem minna. Ennemalt oli ka tee naaberkülasse olemas, aga too käis suure ringiga. Nii et asja eest ikka see raudtee,“ ütles külamees ja asus siis jälle niitma.

Võõras vaatas veel väheke ringi ja sõitis siis tagasi pealinna, et järgmisel päeval alustada tagasiteed Ameerikamaale ‒ oli siin sünnimaal üht-teist ka juba nähtud.

LEITUD MÕTE

HEIKI RAUDLA huumorikogust

Häda mõistuse pärast

Varem valitsesid maailma targad. See oli raske.

Targad sundisid rumalaid õppima. Rumalatel oli raske.

Nüüd juhivad maailma rumalad.

See on aus, sest rumalaid on rohkem.

Nüüd õpivad targad rääkima nii, et rumalad aru saaksid.

Kui rumal millestki aru ei saa, siis on see targa probleem.

Varem kannatasid rumalad.

Nüüd kannatavad targad.

Kannatusi on nüüd palju vähem.

Maailm on muutunud paremaks.

EURONALI

HEIKI RAULA huumorikogust

Kuulus kirjanik Guy de Maupassant oli üks paljudest pariislastest, kes ei armastanud Eiffeli torni. Ta oli ka üks neist 47st Pariisi tuntud kirjandus- ja kunstitegelastest, kes kirjutas alla väga vihasele kirjale, mis oli suunatud Eiffeli torni ehitamise vastu. Kui Eiffeli torn siiski püsti pandi ja alles jäi, einestas Guy de Maupassant sageli Eiffeli torni alla rajatud restoranis. Aga mitte sellepärast, et seal oleks väga hea toit olnud, vaid seetõttu, et see oli peaaegu ainuke paik Pariisis, kuhu Eiffeli torn ei paistnud.

Vaata siit, millest Maalehe värskes numbris veel juttu!