Juhani Püttsepp: valmistudes sõbrapäevaks. Päris üksi ei saa hakkama keegi

Sõber sõitis mõneks nädalaks ära, kuid jättis oma võtme – et kui aega, astuksin mõnikord läbi ja täidaksin tema aias linnusöötureid päevalilleseemnetega.

Vaata siit, millest Maalehe värskes numbris veel juttu!

„On väga raske leida loodusest organismi, kelle sees, ümber või kõrval poleks mõnda lahutamatut kaaslejat,“ toonitab Toomas Tiivel. Võime seda mõista ka üldisemalt – sekkudes looduse mängu, loodust taltsutada püüdes, tuleb kasuks küsida, kas meil on ikka ülevaade, keda kõik meie tegutsemine puudutada, häirida võib.

Küsimus pole vast ainult selles, kas raiuda või mitte raiuda puud, kus oksal lendoravat on istumas nähtud, vaid märksa üldisem ja mitmekihilisem – eelkõige meie endi eesmärkidest ja teadmistest.

Tõesti – sümbioosita ei ole ühtegi kooslust ja päris üksi ei saa hakkama keegi. Uinudes tuisusel talveööl puust majas, kus pragudest läbi puhuv tuul härmalõngu kiigutab, tõmbad peale kaks tekki ja võtad lisaks ka kasuka. Siis püüad veel oma suure varba vastu abikaasa suurt varvast panna ning mõtled seejuures näiteks sabatihaste peale, kes sel hetkel kusagil põõsas seitsmekesi tihedasti end üksteise vastu suruvad ja uinuvad. Sest linnud pole olemas mitte ainult päeval, meie silme all, vaid ka öösel – ning kusagil ja kuidagi peavad ka ju nemad ööbima.