Hannes Rumm: Putini masendav mainekampaania on hävitanud lihtsate venelaste hea nime üle maailma

Aitasin äsja korraldada lühifilmide võistlust „Kuidas mu Ukraina eakaaslasest sai sõjapõgenik Eestis”. „Ma soovin oma rahvale, et kui me oma linnad jälle üles ehitame, siis tulevad inimesed kõikidest maailma riikidest meid vaatama,” räägib ühes neist Jaroslav (16).

Hakkasin mõtlema, kuidas võis end 1947. aastal Pariisi või Amsterdami tänaval tunda sakslane. Prantslaste ja hollandlaste sõja-aastatega kogutud meeletu viha laienes natsidelt kogu saksa rahvale. Selle viha ohvriks võis naaberriigis sattuda ka Hans või Helga, keda Hitleri režiim oli poliitvangina koonduslaagris piinanud.

Hiljuti käisin ajakirjanik Pavel Ivanovi kutsel Kuku raadio saates „Kirillitsas Eesti”. Arutledes venelaste vastutuse üle, küsis Pavel emotsionaalselt: võib-olla peaksin ka mina varsti oma perekonnanime pärast häbenema hakkama?

On ebaõiglane omistada süü kollektiivselt kogu vene rahvale. Neid, kes sõda õigustavad, see ei morjenda. Nende venelaste suhtes, kes Putinit ja tema sõda jälestavad, on see eriti ebaõiglane, sest neil on niigi häbi.