Piret Tali: kus on minu varjend sõjas?

Lasin sõrmedel käia Ukrainasse varjevõrku punudes ja kuulasin, mida naised räägivad. Üks ütles, et on oma keldrisse pannud magamiskoti ja matkapriimuse. Teisel oli seal elektrigeneraator ja toiduvarud, et vähemalt nädal vastu pidada. Kolmas vaagis oma keldri ventilatsiooni ja veekraani olukorda.

Enim pelgasin, et pean pommitamise või tuumarünnaku ajal jääma kooli keldrisse koos 1200 teise õpilasega. Tegin lõpmatult plaane, kuidas sealt koju hiilida, et vähemalt koos omadega olla. Kas või kiiritusdoosi hinnaga. Juhul kui pere ikka jõuab koju.

Isa lõi minu jaoks turvalisuse allika. Eramaja köögipõranda all asusid keldrid – üks moosidele, teine kartulitele. Vaevalt sinna neli inimest oleks mahtunud, kuid isa lohutas mind, et seal peab vastu küll.

„Aga mida me sööme?“ oli minu küsimus. „Kelder on ju hoidiseid täis,” ütles isa. Panime minu lohutuseks sinna ka ühe purgiavaja, et oleks, millega moosipurki lahti teha. Olin siis umbes kaheksa-aastane.