| KOLUMN |
Kevad toob kaasa omad iseloomulikud helid, iseasi küll, kui palju satub keegi neid kuulatama. Öösi lähevad kluugutades laululuiged ning kaugel pole enam aeg, mil kased endale hiirekõrvad kasvatavad ja kohisema hakkavad.
Üht iseäralikku heli kuulsin hiljuti alevipoes. Rahvas käib taas rohkem ise ostlemas, oma silmaga valimas allahinnatud kaupu, seda trendi sunnib takka hinnatõus. Kassajärjekorras hoiame sisseharjutatult suuremat vahet, meeter-poolteist.
Iseäralik hääl müügisaalis
Juhtus siis poes olema pärastlõunane sagin ja kassasaba pikkus küündis kümne meetrini. Et järjekorras seistes käed telefoni kasutamiseks vabaks saada, oli mu ees seisja oma pilgeni täis raske korvi asetanud poepõrandale. Ja siis kostiski see iseäralik sahisev-lohisev hääl, mu ees ja ka taga. Inimesed lükkasid jalaga, kingaotsaga, varbaga edasi oma rikkalikke toidukorve, sedamööda, kuidas järjekord liikus…
