Tauno Vahter: kas kehval ajal on isekas soovida tavalist elu?

| KOLUMN |

Lõpmatult palju on räägitud, et 1944. aasta märtsipommitamise ajal etendus Estonias ballett “Kratt”. Peaosas tantsinud Boriss Blinov leekis punases kostüümis läbi linna kodu poole.

Vaata siit, millest Maalehe värskes numbris veel juttu!

Ukrainas algab neljas sõjakuu ja rindest kaugemal on hakanud tekkima mingi uus veider reaalsus. Üsna sageli öeldakse, et sõjaga ei tohi harjuda, aga tegelikult on see juba juhtunud. Subjektiivselt võttes tunnen ise seda nii, et ma ei loe enam sama palju uudiseid, ei vaata enam esimese asjana hommikul uudistelinti ning ei vaata iga päev CNNi, Soome uudiseid ja eri portaale. Tegelikult ma küll vaatan neid endiselt, aga siiski oluliselt vähem.

Natuke mõõdetavam on vaadata Google Analyticsi statistikat, kui palju otsitakse veebis Ukrainaga seotud märksõnu. Tänaseks päevaks on Eestis huvi langenud juba 24. veebruari eelsele tasemele, viimati käis korraks nõks üles vaid seoses Eurovisiooni lauluvõistlusega. See trend on ülemaailmne, ja mida kaugem riik, seda madalam huvi.

See ei ole omane üksnes Ukraina sõjale, vaid muidugi enam-vähem kõikidele uudistele – ükskõik kui suur või kole on kajastatav sündmus, siis ühel hetkel selle uudisväärtus hakkab langema. Eristumiseks oleks justkui vaja kirjeldada veel ja veel suuremat katastroofi, kuni ühel hetkel inimesed seda enam vastu ei võta.