Agu Uudelepp: Ärajäänud paljastus pealinnas
Valdo Randpere on prohvet. Kui mitte muud, siis seda saab kohalike valimiste tulemuste põhjal täie kindlusega väita.
Enne võiks aga pilgu heita sellele, mis ja miks toimus ning mida see kõik kaasa tõi. Algul paistis, et tulevad jälle veidi igavad valimised, kus valdades ja väikelinnades teevad ilma need, kes ikka on teinud ja Tallinnas purjetab Keskerakond rahulikult valimisvõidu poole.
Siis sekkus mängu luurajamentaliteet, ehk IRL pani pealinna kandideerima Eerik-Niiles Krossi. Oleks ju võinud arvata, et see ei muuda midagi. Ka neli aastat tagasi tuli IRL oma linnapeakandidaadi Mart Laari suu läbi välja korruptsiooniteemaga. Edgar Savisaart see ei kõigutanud.
Kurjale vastu
Nüüd lendas kaardipakk segamini, sest peale hakkas piibellik Taaveti ja Koljati mäng. Huvitaval kombel läks nii, et isegi kummagi poole kasutatud sümbolitest üks oli sobivalt supersuur ja teine päris pisike. Ülemiste ristmiku avamisel sai rahvas näha gigantomaaniat põdevat Ülemiste vanakest, Tallinna Televisiooni vaatajad võisid Savisaare telesaate ajal imetleda Krossi plakatitega mudelhelikopterit.
Võiks ju küsida, et miks reageeris Keskerakond Krossi ettevõtmistele nii valuliselt, nad said ju aru, et see tegelikult pole ohtlik. Kaks põhjust, üks inimlik ja teine tehniline.
Inimlik on see, et kui ikka käib närvidele, siis käib närvidele ja võtab vehkima. Mõelgem parmurohkele suvepäevale. Me teame, et parmuhammustus ei tapa, aga tüütu ja ebameeldiv on ikkagi, ning kui juba kolmandat korda näksab, tahaks selle neetud putuka eemale peletada. Sama lugu on vastaskandidaadiga, kes rahus elada ei lase ning sulle sama hästi kui tuppa ronib. Keda huvitab sada tuhat kuuske paesel Lasnamäel või labidatäis asfalti teeaugus, kui keegi sind su oma akna all arvustab?
Tehniline põhjus oli see, et kui on särav vaenlane, siis on lihtsam oma valijaid tegutsema ärgitada. Kui võit paistab kindel, ei viitsi ka valija ennast kodunt välja ajada. Kui aga on tarvis kurjale vastu hakata ning omasid päästa, siis on motivatsiooni tegutsema hakkamiseks palju rohkem.
Ilmselge näide kurjale vastu hakkamise suurest jõust on see, kuidas Krossi kampaania Tallinnas vedas üles IRLi toetuse kogu Eestis. Tõus ka Tartus, võit Viljandis, mandaate juurde Haapsalus, Viljandis ja Pärnus, üle riigi teine tulemus, olles oma koalitsioonipartnerist praeguse nime all esimest korda edukam.
Loomulik, et esimese mäekõrgune üleolek ja teise suhteline edu teeb kolmandal meele mõruks. Valimiste ööl levima hakanud kommentaare, nagu oleksid valimisliidud ja vabakonnad süüdi selles, et Tallinnas senine võim kukutamata jäi, ei saa tõsiselt võtta. Huvitav, kui nüüd tehakse Tartus koalitsioon, kus Reformierakond maha võetakse ja kaalukeeleks saab valimisliit, kas siis Taaralinnas on ka vabakond süüdi?
Nagu vanas mõistujutus, kus isa ja poeg hobusega laadale läksid. Esimene mööduja mõnitas neid lollideks, kuna mõlemad käivad, kuigi üks võiks ju ratsutada. Kui isa seepeale poja hobuse turjale tõstis, sõimas järgmine vastutulija poja läbi, et see hobuse seljas mõnuleb, kui vana isa vantsima peab.
No vahetasid isa ja poeg kohad. Ainult selleks, et kolmandat korda sõimata saada: milline kivist südamega täiskasvanu ronib hobuse selga ja laseb lapsukesel teetolmus tatsata? Mis jäi teelistel üle, ronisid mõlemad hobuse selga. Ja said kõige hullemini sõimata, sest need peavad ikka päris julmad tegelased olema, kes kahekesi jumalalooma piinavad talle topeltkoormat selga ladudes. Löö või kabjaline maha ning kõnni niisama edasi...
Esimese emotsiooni pealt antud kommentaarid valimistulemuse kohta kannavad sama sisu: tehku teised, mis tahavad, ikka teevad valesti. Äkki peaks vaatama teistpidi – tegijatel pole häda midagi, aga ma ise tahan näha pindu teise silmas.
Kui keegi kaotas Tallinnas ja Tartus valimisliitudele hääli, siis pigem oli see Sotsiaaldemokraatlik Erakond. Reformierakond sai enam-vähem samas proportsioonis vähem hääli, kui neid IRLile lisandus. Järelikult võib olla ka nii, et paremerakonnad jagasid omavahel valijad lihtsalt ringi. Suvistest reitingustaaridest sotsidel jäi aga loodetud häältelisa tulemata, eelmise korraga võrreldes vaid 0,1 protsendipunkti valijaid juures.
Parastamine ei aita
Järelikult tehti põhimõtteline kommunikatsiooniviga. Jah, Reformierakonna viimase nädala klipid Rohke Debelaki ja Andrus Ansipiga olid väga head. Kuid sellest hoolimata oleks võinud oravad endale tunnistada, et osale valijaskonnast on nad hakanud närvidele käima, seda hoolimata selgest sotsiaalsest rõhuasetusest oma valimisprogrammis.
Seal pole mingit pistmist virisemise või Eesti halvustamisega, vaid oma igapäevase toimetuleku või väärtushinnangutega. Neid inimesi oleks pidanud kutsuma just valimisliitude poolt hääletama. Praegune parastamine peletab neid veel rohkem eemale, mitte ei too tagasi.
Kuidas kõige sellega seondub Valdo Randpere ja tema prohvetlus? Väga lihtsalt. Üks väheseid Reformierakonnas tähelepanu äratanud ettevõtmisi Tallinnas oli see, kui lubati linnavalitsuse hoone ette üles rivistada hulk neide, kes rinnad paljaks võtavad. Hoone oli kohal, meedia oli kohal, Randpere oli kohal, neiud olid kohal, avasid võrgutavalt jopelukud, rebisid hõlmad laiali – ja kohaletulnud nägid kollaseid särke, mitte paljast naiserinda.
