Agu Uudelepp: Et neli aastat tühja ei loksuks
Jama lugu, aga pean artiklit alustama eestlasele täiesti sobimatult. Kiitusega.
Sel sügisel olen mitmel meediateemalisel loengul või koolitusel inimeste käest küsinud, mida ja miks nad loevad. Maalehe lugejatel on üks ühine joon – tahetakse rahulikku ja kasulikku. Lugejate ootustest lähtuvalt üritan pakkuda spikrit, kuidas kohalikel valimistel õigesti otsustada.
Spikker koosneb kolmest küsimusest, mille igaüks võiks endale esitada. Need küsimused on nagu põnevusromaan – algab igavamalt ja läheb tempokamaks, kuni tuleb esmapilgul ootamatu lõpplahendus.
Mida tähendab “hea”?
Esimene põhiküsimus: kas räägitakse asjast? Alaküsimusega, mis on see “asi”, millest kampaania ajal võiks ja peaks võimulepürgijad kõnelema. Vastus on tegelikult kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses kirjas.
Kui valimiskampaanias tahetakse peamiselt millestki muust rääkida, siis on tegu rebasega, kes varesele selle lauluhäält kiidab. Vana tark vares ehk elukogenud valija paneb oma juustutükikese ehk hääle kenasti jala alla, surub selle kõvasti vastu oksa ning küsib nõudlikult, kuidas ikka heakorra ja jäätmehooldusega saab ning kas vanurite eest on hoolt kantud ja lastele lasteaiad-koolid olemas või tulemas.
Olgu peale, üks lubab teha kodukandi heaks ning teine korruptsioonivabaks. Mida tähendab “hea”?! Kuidas see tõlgendub planeerimiseks ja ühistranspordiks ning mis muutub või ei muutu tervishoius? Tore, korruptantide minemapeksmisega säästetakse maksuraha. Milleks, kuidas ja miks see kulutatakse?
Teine põhiküsimus: kas rääkijad on asjalikud? Asjalikkust tuleb seejuures mõõta nii oskamise kui suutmise tasandil.
Kõigepealt, kas võimulepürgijad üldse teavad, mida valla või linna juhtimine endast kujutab? Paistab, et lisaks jalgpallile ja võõraste laste kasvatamisele on veel kolmas asi, mida kõik oskavad: kohaliku elu suunamine.
Tegelikult on selleks siiski ka kogemusi vaja. Ükski normaalne põllumees ei usalda oma tehnikat ja maad taevani küündiva enesehinnanguga untsantsaka kätte.
Me keegi ei taha lubada oma hambaid ravida diletandil, kellel üliarenenud hea tahe on kõik muud omadused ära lämmatanud, kusjuures enesekriitika oli esimene ohver.
Aga valda või linna juhtima? No veidi ikka laseme, ta ju tuntud ja tore inimene... Erineva otsustamise põhjus on ilmselge: põllumees teab, mida peaks tegema ning saab kohe aru, kui keegi üritab ennast taeva ja maa valitsejaks bluffida.
Oma hambad on oma hambad, ja parem ei riski. Kui juba lasta oma raha eest iseendale haiget teha, võiks tulemus olla garanteeritult väga hea.
Kodukandi juhtimine aga – no ise ka ju päris hästi ei tea, mis ja kuidas. See avab tee elukunstnikele, kes särava sõnavahuga meie silmi pimestavad ja südameid võidavad. Nende vastu aitab esimese põhiküsimuse juurde tagasi pöördumine. Rääkigu asjast. Ja kui ei oska, siis on asjalikkuse test läbi kukutud.
Puhas matemaatika
Suutmise tasand hõlmab seda, kas nimekirjal on võimalik võimule pääseda. Pea igaühel on õigus kandideerida, kui ta just meelenõder või vang ei ole, aga igaüht ei pea valima.
Mis kasu on suurepärastest mõtetest, kuidas maakool elus hoida, kultuurimaja õitsele lüüa ning lastele huviringid korraldada, kui need ideed jäävad valimiskünnise taha või kindlasti opositsiooni või puuduliku hariduse taha?
Õnneks on Eestis kohalike valimiste kogemus näidanud, et hea programm lööb vallas või väikelinnas alati läbi. Ehk – kui räägitakse asjast ja rääkijad on asjalikud, läheb pärast valimisi asjaks.
Suuremates kohtades tuleb aga enda südame kinnituseks appi võtta veel üks küsimus. Seega kolmas põhiküsimus: kas Andrus Ansipil on õigus? Mitte alati ja kõiges, aga siis, kui ta ütleb, et peibutuspardid on pseudoteema.
Valitsusjuhti toetab ka Riigikogu esimees Ene Ergma, kinnitades, et tuntud kandideerijad loovad usalduskrediiti. Tõe ütles Delfis välja aastaid Reformierakonna üheks ajuks olnud Rain Rosimannus: “Valimiste sihiks on koguda toetust oma poliitilisele programmile, tegevuskavale. Alles teises järgus on oluline, kes saab või ei saa mingi ametiposti selle teostamiseks.”
Teiste sõnadega ümber öeldes – kõige tähtsam on saada hääled kätte. Parafraseerides Joseph Goebbelsit: kui kampaania tõi valijate toetuse, oli see hea kampaania; kui ei toonud, oli halb kampaania.
Nn peibutuspartide kasutamine on järelikult erakondade jaoks puhas matemaatika. Kui mõne tuntud nime lisamine – ehkki on ilmselge, et see inimene volikogusse tööle ei lähe – toob hääli rohkem, kui ära viib, on ta tõesti peibutis ja läheb nimekirja.
Kui võib aga karta, et inimesed solvuvad ja äraminejaid on rohkem kui juurdetulijaid, on ta peletuspart ning lennaku rahus lõunamaale.
Nii ongi, et kui muidu on sügiseti pardijahi hooaeg, siis iga nelja aasta tagant on partide jahihooaeg, kus tuntud inimesed tahavad meie hääli.
Omal moel on Ansipil, Ergmal, Rosimannusel ja veel paljudel õigus, parteidega pole mõtet peibutuspartide kasutamise pärast kurjustada. Jäme ots ei ole mitte poliitikute, vaid valijate käes.
Kas peaksime kiruma jahimeest, kes peibutuspardi välja paneb ja pärispardid lõksu meelitab? Või tuleks näpuga näidata rumalukeste peale, kes vuhinal kohale lendavad?
Olen valmis kihla vedama, et kui kohalikel valimistel tuntud nägudele hääli ei antaks, jookseksid parteid võidu seaduseelnõu sisse andma, et riigikogulaste ja ministrite kandideerimine keelata.
Pretsedent on olemas
Eelmistel europarlamendi valimistel olid suletud nimekirjad, ning valijad virutasid selle tembu eest erakondadele joonlauaga valusalt vastu sõrmi. Mõne kuuga olid nimekirjad taas avatuks muudetud ja au selle teo eest tahtsid kõik endale.
Indrek Tarand ütles toonase erakondadevastase meelepaha laineharjal europarlamenti kandideerides, et vali inimene, mitte part. Praegu tuleks öelda teisiti: ole inimene, mitte part. Kõige hullem peibutis ei ole mitte tuntud nägu, vaid õõnsad sõnad tühja tünni suust. Mõtlematu pole mitte tuntuse virvatulukese peale lendaja, vaid valimiste tegeliku sisu unustaja.
Peibutuspart ei jää kohalikku elu suunama. Jäävad need, kellelt me võib-olla unustasime kaks esimest põhiküsimust ära küsida, ja siis pole kedagi kiruda peale iseenda, et neli aastat loksuvad tühja.
Õigete küsimuste esitamine ei pruugi kohe muuta kandideerijate käitumist, kuid kohalikku elu küll. Ja vähemalt endal ei ole surmani piinlik asjatult raisatud hääle pärast.
Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse 6. paragrahv
Omavalitsuste pädevust sätestava paragrahvi kaks esimest ja kõige olulisemat lõiget.
- Omavalitsusüksuse ülesandeks on korraldada antud vallas või linnas sotsiaalabi ja -teenuseid, vanurite hoolekannet, noorsootööd, elamu- ja kommunaalmajandust, veevarustust ja kanalisatsiooni, heakorda, jäätmehooldust, territoriaalplaneerimist, valla- või linnasisest ühistransporti ning valla teede ja linnatänavate korrashoidu, juhul kui need ülesanded ei ole seadusega antud kellegi teise täita.
- Omavalitsusüksuse ülesandeks on korraldada antud vallas või linnas koolieelsete lasteasutuste, põhikoolide, gümnaasiumide ja huvialakoolide, raamatukogude, rahvamajade, muuseumide, spordibaaside, turva- ja hooldekodude, tervishoiuasutuste ning teiste kohalike asutuste ülalpidamist, juhul kui need on omavalitsusüksuse omanduses.
