Agu Uudelepp: Uskmatute usuhullude riik
Eelmine aasta oli selliseid “ära sa räägi” hetkesid ääreni täis. Eesti demokraatia huku kuulutamisega alustades ja maailmalõpuootusega lõpetades.
Kangesti tahaks uskuda, et vähemalt seda maailmalõpujura ei võtnud keegi tõsiselt. Tahaks, aga ei saa. Igor Mang ei luba.
Täpsemalt muidugi mitte Igor Mang ise, vaid need kümned tuhanded inimesed, kes tema horoskoobi ostavad. Muist teevad seda nalja pärast, üsna paljud aga vaatavad tõsimeeli, mida tulevik hobuseaastal sündinud Neitsile toob, kui Marss Veenusele pilke heidab.
Kahe äärmuse vahel
Seega on usk ja uskumine Eestis vähemalt kahe otsaga asi. Ühest küljest oleme Euroopa Liidu kõige uskmatum rahvas, kui vaadata ametlikku koguduseliikmete statistikat.
Eestlane leiab, et on piisavalt tubli olnud, kui jõulude ajal end kirikuuksest sisse pressib, jumalateenistuse ajal märkab koos teistega tõusta ja istuda ning laulude ajal suud kaasa maigutada. Linnuke kirjas ning aastakeseks jälle süda rahul.
Teises otsas on horoskoobikoostajate, posijate, pendlimeeste, kaardimooride, kristallkuuligurude ja muidu andekate eneseturustajate maailm. Mis seal pattu salata, selliste jutuvada kuuleb isegi rahvusringhäälingu eetrist.
Kusagil kahe äärmuse vahel peab olema eestlaste pärisusk. Kui me kirikus ei käi ja enamikus suhtusime maailmalõpuks valmistujatesse siiski võtmes “Ära sa räägi!”, siis millesse me lõppude lõpuks usume?
Mis on see, mis aitab seletada inimeste viimase aja käitumist ja ettevõtmisi? Miks pandi möödunud talvel Tartus kujudele fooliummütsid pähe, tuldi sügisel meeleavaldustele, ja üldse, miks on kümned tuhanded inimesed läinud Soome ning üha rohkem viiakse ka pere tagantjärele?
Vastus võib peituda ühes Paul-Eerik Rummo luulereas, mida teab iga viimane kui eestlane – igaüks on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja. Jumalad on teiste rahvaste omad, tähetarkus samamoodi mujalt laenatud ning ka maiad või vähemalt nende tõlgendajad osutusid ekslikeks.
Maiade kalendrist tulenev maailmalõpp lihtsalt nõuab väikest kõrvalepõiget terve mõistuse maailma.
Kui kalendrilõpp tähendab maailmalõppu, siis siinkirjutajal saab varsti nelikümmend maailmalõppu üle elatud. Üks neist veel eriti uhke, 1999. aasta lõppedes.
Tõsi, sellest viimasest maailmalõpust oleksid moslemid pidanud nii või teisiti pääsema, neil on ajaarvamine teistsu-gune.
Kust üldse võeti mõte, et ühe paavsti XVI sajandil mugandatud kalendri ümmargune aasta tähendab maailmalõppu? See, et uskumine ja teadmine ei pruugi alati käsikäes käia, ei tohiks tähendada, et esimene on rumaluse ja teine tarkuse sünonüüm.
Maiade ja muude kalendrikoostajatega lõpetades ning teema juurde tagasi tulles – meie ise olemegi kõige rohkem iseendale sobivad.
Kui igaüks on oma saatuse sepp, siis on ka selge, miks inimesed lähevad Soome. Juba Kalevipoeg teadis, et kõige parema töö teeb Soome sepp.
Järelikult kui tahta kõige soodsamat saatust ning õnnelikumat õnne, tuleb sepistamist ja valamist õppida Soomes. Täpselt seda me ju rahvana praegu teemegi. Seejuures niivõrd edukalt, et viimase rahvaloenduse kohaselt pole paljudes asulates enam ei pruute ega töömehi.
Saatuse sepistamine tõi inimesed ka tänavatele. Ju siis nii mõnelegi paistis, et võimulolijate sepistatav saatus ei ole võimulepanijate ootustega päris kooskõlas. Seega tuli ise käed külge lüüa.
Ei midagi erilist
Mida võib selline traditsiooniline autoriteetidest mööda vaatav ja kerge soolapuhujate austamisega vürtsitatud eneseusk uuel aastal kaasa tuua? Vastus on ühes Singer Vingeri laulusalmis – ei midagi erilist.
Kui kõmujanu ja erilisuseootus kõrvale jätta, jääb järele ju hall argipäev. Eesti on endistviisi väikese rahva väike riik ühe suure ja ebasõbraliku ning ühe rikka ja sõbraliku riigi kõrval.
Poliitikas lehvitatakse seega kohalike valimiste aastal jälle vene kaarti, sest see on kahele suurele parteile ikka hääled koju toonud. Karta või õigemini loota on, et see kaart hääbub üha nõrgemaks.
Näen aasta-aastalt oma tudengite pealt, kuidas kremli karu muutub järjest abstraktsemaks. Neil pole oma kogemust, ning andku luterlaste jumal ja Pauksoni tähekaart üheskoos, et see nii ka jääb.
Neid noori huvitab hoopis muu. Kuidas te, võimumehed, aitate meil oma õnne sepistada, ah? Või et ei aita?! Sepistame ise! Mujal!
Sest eksisid kõik need, kes Euroopa Liitu astumise ajal virisesid, et ühest liidust tulime, teise läheme. Nõukogude Liidus oli see vähemalt kirjade järgi karm karistus, kui sind “töörahva paradiisist” välja saadeti. Euroopa Liidus on igaühel vaba voli endale ise paradiisi valida.
Ja nii, nagu me rahvana ei usu kantslist lubatavasse surmajärgsesse paradiisi, ei usu me ka ühtegi võimumeest, kelle meelest on maapealne paradiis Eestis juba kohal.
Tsiteerides mälu järgi Rudolf Rimmelit: on vana tõde, et hea on seal, kus meid ei ole. Kuid see mõte polegi nii kole: tõtakem kõik troppis sinna, et ka seal võiks sama halvaks minna.
Oma silm on kuningas ja nii minnaksegi kontrollima, ega kusagil mujal paradiis veel paradiisim ole.
