Aivar Viidik: Võimu kants
Sel teisipäeval, tollase sündmuse taaskogunemisel, astus sellessamas saalis kõnepulti noor näitlejanna Mari-Liis Lill, kelle ootamatult otsekohese sõnavõtu mõte paljudel kõhu õõnsaks tegi. “Seesama iseseisvus, millest tookord sai vaid ettevaatlikult unistatud, ongi käes,” tõdes ta. “Aga kui vaadata 25 aasta taguseid kõnesid lähemalt, siis tundub, et kui iseseisvuse küsimus kõrvale jätta, võiks need lõiguti sõna-sõnalt ka täna ette lugeda. Tookord tunti muret selle pärast, et enesetappude, narkomaania ja alkoholismiga ollakse Euroopas juhtival kohal, et kõike, sealhulgas inimlikke väärtusi, mõõdetakse üksnes numbrites, et ollakse hoolimatu kultuuri ja looduse suhtes, et süveneb usalduskriis riigi ja rahva vahel.”
Võimu rahvast võõrandumise ja sellest tingitud ühiskondliku kriisi üle arutatakse sel nädalal veel. Laupäeval toimub lauluväljakul Rahvakogu suur arutelupäev. Juhuvalimi alusel välja sõelutud rohkem kui 500 inimest on tõeline rahvaesindus, kes hakkab vaagima, kuidas Eesti elu paremaks muuta.
Ehk taas kord on päevakorral küsimus: kui võim on rahva käes, kelle käes ta siis on?
Muide, ajaloolise korrektsuse ja tõepärasuse huvides olgu öeldud, et tegu on fraasiga viimase poole sajandi ühe olulisima Soome poeedi Paavo Haavikko 1975. aastal kirjutatud libretost ooperile “Ratsanik”. Teos on autori vaimupilt, mis oleks võinud ca 500 aastat tagasi toimuda ning räägib mehest ja naisest, sõjast, hobustest, õnnest ja surmast.
Järgnevatel aastakümnetel on paljud Haavikko laused, värsiread (nagu seegi) läinud soomlaste seas hüüdlausetena liikvele. Muu hulgas armastas teda tsiteerida ka president Kekkonen. Aga see fraas on Soome poliitikadiskussioonis, kriitilistes pahempoolsetes lehtedes ja üldse arvamuslugudes väga levinud.
Niisiis ei ole vahet, mis ajas ja riigis me elame ning milline on parasjagu meie SKT. Põhiküsimused jäävad ikka samaks.
Seekordne protsess, mis algas Silver Meikari ülestunnistusest Reformierakonna varjatud rahastamisel, on nüüd kulmineerumas rahva algatusel ja tõukel Riigikokku laekuvate seadusemuudatustega. Nagu looduses, kus keegi ei oska ennustada, milline lumehelves laviini vallandab, ei osanud ilmselt ka seesugust sündmuste käiku rohkem kui aasta tagasi keegi ette näha.
Rahvakogu olemuse ja võimekuse kohta on juba ette palju kriitikat ja skepsist, ka arutelupäevale kutsututelt endilt. Sotsioloog Andrus Saar ütleb tänases Maalehes kogunisti, et “nõudepesijat ei saa panna nõudepesumasina konstrueerijaks”.
Kuigi ka mina ei arva, et Rahvakoguga riiki peaks juhtima, pean ma paraku tõdema, et ka riiki ei juhi ainult rahva teravaimad pliiatsid. Seetõttu on valijail õigus ja kohustus olla julge, aktiivne ja nõudlik nii iseenda kui oma esindajate suhtes. Sest võimu kants on eelkõige meis endis.
