Ajakirjaniku liikluskogemus: ilusama auto õigus ruulib Tallinnas täiega
Minu arust pole paremat iseloomustajat inimesest kui auto, mille roolis ta on. Auto trajektoor, tõmblused, sõidumaneerid paljastavad halastamatult seda juhtiva inimese tegeliku mina.
Tulles täna hommikul tööle, sõitis minu järel üks kena, üsnagi kallis auto. Keerasin paremale, et sõita parklasse, kuid jäin hetkeks ootama. Minu ees ei suutnud end välja keerata üks bemm. Ootasin, et naine selle manöövriga kuidagi hakkama saaks.
Ilus auto oli seni minu taga oodanud ja polnud kahtlust, et läbi minu äsja pesulas käinud auto akende nägi ta suurepäraselt ees toimuvat, kuid ühtäkki otsustas ta minust vasakult mööduda. Bemm aga juba alustas liikumist ja mul jäi üle vaadata kahe auto üksteise poole suunduvaid ninasid. Läks napilt.
Bemmi juht ütles midagi omaette, kurtidele kõrvadele, sest ilus auto juba kihutas mööda parkla estakaadi minema. Korraga jäi ta parklateel seisma, andis signaali. Seisis seal mõne hetke ja mina tema järel ka. Siis pani edasi. Ilmselt peatus ta mõne auto tagumiku ees, kes tegelikult tahtis välja tagurdada ja ära minna. Tõenäoliselt jäi tugevama (ilusama) õigus jäi peale ja too ilus auto murdis sealt ikkagi esimesena läbi.
Lasin tol (mitte ilusal - toim) autol parklakohalt välja tagurdada. Üha enam tekkis aga kiusatus teada saada, kes istub selle ilusa auto roolis.
Parkisime mõlemad oma autod ülemisele korrusele. Ilusast autost astus välja trendikas ülikonnas mees, võttis autost nahast läpaka koti. Ta nägi välja nagu pankur. Sõitsime ühes liftis alla: tema, üks võõras mees ja mina. Mõtlesin, kas ma peaksin talle ehk midagi ütlema, tegema märkuse, selgitama? Aga kes olen mina, et sellisel positsioonil täismeest õpetama ja noomima asun? Ja mida ma ütlekski? "Olge palun viisakam!" Heh.
Väljusin liftist viimasena. Ilusa auto omanik kõndis otsejoones uksest välja, teine mees ootas ja lasi mind uksest ees väljuda. Tänasin teda. Mõtlesin, et huvitav, kus see ilusa auto omanik küll töötab, äkki on läheduses pank või investeerimisfirma?
Ilusa auto omanik kõndis mu ees ja korraks justkui aeglustas käiku. Mulle võis näida, aga tundus, et korraga ta kuidagi kohmetus, kui töökoha ukse avas. Ja siis selgus tõsiasi - me töötame ühes firmas ja oleme vististi isegi kolleegid.
