Ajaloo eeskojas
Aeg mõtlemiseks kipub olema luksuskaupade klassist, mitte igaüks ei saa seda endale võimaldada. Aeg kulub enamasti selle peale, et mitmel rindel ja mõlemalt puusalt tulistada, ilma sihtimata, ja tuleb ette, et ka ilma laadimata.
Nõnda ununeb lõpuks, kes sa selline täpselt oled, enam ei mäleta, kustkohast tuldud sai ja mis suunas siht on. Nii juhtub, et lähed hulluks või hapuks või katki, aga suure tõenäosusega mitte ajalukku.
Võtkem asja rahulikult
Mis sinna ajalukku ikka tükkida, ajalugu on tuubil täis erineva ebameeldivusastmega tüüpe ja läheb seal üksnes kitsamaks. Oma ajalik elu häbisse jäämata ära elada tundub isegi kaunike saavutus. Samas ei saa sedasama ajalikku elades sugugi kindel olla, kas just nimelt sina lõppude lõpuks ennast just nimelt ajaloost ei leia. Kui hästi läheb, siis koos heade sõpradega, kui halvasti, siis nende sellidega, kellega tuli niigi kogu elu vägikaigast vedada.
Usun siiski, et olgu ajalooga, kuidas on, aga teispoolsuses vägikaigast ei veeta. Liiga labane. Teispoolsusest pole õnneks midagi teada, enam-vähem kindel olla võib vaid selles, et teisel pool käesoleva elu piiri ootab ees midagi silmapaistvalt head. Sest kui seal vilets oleks, oleks keegi ikkagi tagasi tulnud. Aga ei ole.
Teadmine heast tulevikust annab meelepidet, mis sest et mõned seda ei vaja ja väidavad, et ei tule üldse midagi. No kullakesed, see oleks ju ilmne ressursi raiskamine − tekitada nii keerulisi süsteeme nagu inimloom ja sedavõrd üürikeseks ajaks nagu see, mida me oma elupäevadega mõõta mõistame. Ei veena.
Ajalugu, see, kuhu minnakse või, õigemini, satutakse, on hoopis teine lugu. Mõni võib ponnistada et kere märg, aga ajaloo uks ei avane. Teine oleks parima meelega kapi taga teki sees, mõtleks oma mõtet, ja teebki seda, ja mõtleb välja sihukese mõtte, mis paigutab ta matsti räuklevate suurkujude vahele otse ajaloo tulipunkti. Isegi unustuse soojast hõlmast kistakse vahel välja, sest ajalugu, va salakaval, on otsustanud kummalise käänaku teha.
Peaministrid võivad ununeda
Tundub küll, et mida enam koha eest ajaloos võidelda, seda väiksem on tõenäosus see ka saada. Kaamelite ja nõelasilmade jutud on teada, ent ega ajalugu pole mingi taevariik. Pigem vastupidi, kuid siiski võib suurkaupmeest või politikeri seal väiksema tõenäosusega silmata kui kunstimeistrit või laulikut.
Peaministrid võivad ununeda, kui nad ametist lahkuvad. Ja kui nüüd päris ausalt mõtelda, kumb on meie tänast päeva enam mõjutanud, kas Elvis või Stalin, laulupeod või parteikongressid, siis vastus paistab üsna selge. Lihtsalt natuke distantsi on vaja, et klaari pilguga hinnata.
Lähedalt paistavad asjad teistmoodi. Ja mulle paistavad nad väga sedamoodi, et nii mõnelgi tegelasel oleks aeg hakata sonettide treimist või kujundujumist harjutama, kui ikka kange tahtmine on ajalukku minna. Šansid suurenevad hüppeliselt. Jõudu selleks.
