Petseri maakonna lipp Foto: erakogu

Samad sõnad Eesti Ingerimaa kohta, aga sealsete kunagiste Eesti Vabariigi kodanike ja nende järeltulijate saatus on veelgi rohkem unarusse jäetud.

Et aga ollakse ise sellesama agressori ohver, ei jõua kohale. Piinlik silmakirjalikkus ja topeltmoraal. Palume setodelt vabandust, et meie riik ajab findlandiseerumise sõna eeskujuks võttes idanaabri huvides sestoniseerunud välispoliitikat. Kuidas oleme selleni aga jõudnud?

Ajaloost

Ajavahemik vana kalendri järgi 1. juulist 1917 kuni uue kalendri järgi 2. veebruarini 1920 on aeg, mis muutis Pihkvamaa eestlaste ehk setode elu tundmatuseni. 1. juulil vormistati Petseri vallavalitsuses 73 allkirjaga Pihkvamaa Irboska, Labodka, Pankiavitsa ja Petseri valla rohkem kui 20 000 eestlase nimel pöördumine Eestimaa kubermangu ajutise maanõukogu poole palvega liitumiseks Eesti rahvuskubermanguga. See jõudis mõnekuise viivitusega hilisemat Eesti ajalugu silmas pidades traagilisel kuupäeval, 23. augustil maanõukokku.

Palvekiri põhines sama aasta 12. aprillil Venemaa ajutise valitsuse poolt autonoomiat sisaldanud määrusele, mille kohaselt oli taoline liitumine juba aset leidnud Peterburi ja Liivimaa kubermangu eestlastega asustatud aladega. Saksa Keisririigi poolt Venemaal võimule upitatud bolševike riigipööre ei võimaldanud selle teostumist endises korras, küll aga sellesama keisririigi okupatsiooni tingimustes 1918. aasta maikuus. Pihkva kubermangust lõigati needsamad neli valda ära ja liideti Petseri maakonnana eestlaste muu asualaga. Muidugi polnud tegemist Eesti Vabariigi ülesehitamise, vaid mõeldi oma Balti hertsogiriigile. Petserimaalaste liitumissoov vormistati ka Tartu rahulepingus 2. veebruaril 1920.

Petserimaa õitseaeg

Uue elukorralduse säravamateks lehekülgedeks oli maareformi läbiviimine, mitme tuhande perekonnanime panek, rahvusliku tunnuse järgi koguduste ja valdade reform, 1921. aastal I seto kongressi ja lauluemade peo ning 1924. aastal esimese seto laulupeo korraldamine, paljude uute koolide,samuti pühapäevakoolide, seltside ja pasunakooride asutamine, eesti- ja venekeelsete maakondlike ajalehtede nagu Petseri Uudised väljaandmine, suuremahuline rahvaluule kogumine ning Petseri-Tartu raudteeliini, samuti maakonnalinna esinduslike ühiskondlike hoonete ehitamine.

Petseri muutus valdavalt eesti rahvastikuga linnaks, kus maakonna hariduselu keskseks õppeasutuseks oli Petseri ühishumanitaargümnaasium. Selle edukad vilistlased moodustasid isegi Setumaa Eesti Üliõpilaste Seltsi ja tegutses ka vene akadeemilist noorust ühendanud Petserimaa Üliõpilaste Selts. Konstantinoopoli patriarhaati kuulunud Petseri õigeusu kloostris töötas preestreid ette valmistanud seminar. Petserimaad tutvustas koguteos “Setumaa” (Tartu, 1928).

Peaaegu kõik öeldu varises kokku pärast Petserimaa järjekordset tükeldamist 1944. aasta augustis,mil vennalik Venemaa Föderatsioon lõikas vennaliku liiduvabariigi, Eesti NSV küljest ära enamuse sellest maakonnast. Ilmselt kardeti, et lääneliitlastel tuleb pähe Atlandi Harta alusel Eesti Vabariiki taastama hakata ja siis oleks, mille üle vaielda.

Kinkeleping

Eesti Vabariigi Ülemnõukogu tühistas 12. septembril 1991 kõik piirimuudatusi käsitlenud Eesti NSV Ülemnõukogu õigusaktid. Sellelt pinnalt jätkati naaberriigiga piiriläbirääkimisi, kus aga 1994. aastal peaministri Andres Tarandi ainuisikulise avalduse põhjal loobuti Tartu rahulepinguga määratud riigipiiri tagasinõutamisest.

Sellest peale pole ükski Eesti peaminister ega president püstitanud küsimust riigi territoriaalsest terviklikkusest. On tegemist lausa tabuteemaga, mille käsitlemist välditakse. Eesmärgiks on iga hinna eest oma riigi põhiseadust ja karistusseadustikku rikkudes nn uue piirilepingu, mis tegelikult on kinkeleping, sõlmimine. Partner käsitleb selle ratifitseerimist kui kingitust Eestile, aga selleks peame Kremli paipoisid olema ja salgama oma ajaloo ning Tartu rahulepingu.

Ka peavad kõik Petserimaa eestlased unustama oma Eesti Vabariigi tausta ning taluma omaenda riigi alandavat kohtlemist neisse kui võõramaalastesse. Kui poleks Seto Kongressi ja selle vanemate kogu, Eesti Konservatiivset Rahvaerakonda ja Eesti Vabaerakonda ning näputäit teisi rahvuslikult mõtlevaid tipp-poliitikuid, jääks mulje, et me ei ela Eesti Vabariigis. Niisugused muremõtted olid südames, kui kuulasime Seto Kuningriigi päeval setode imeilusaid laule.