Foto: Raivo Tasso

Klassikaline ülikool teatavasti koosnes usu-, arsti-, õigus- ja filosoofiateaduskonnast. Need ei kata tõepoolest täies ulatuses tänapäevase, info- ja kommunikatsioonitehnoloogial baseeruva teadmistepõhise ühiskonna kogu spektrit.

Kuigi oleme püüdnud juba 1990ndate algusest Eesti gümnaasiumides majandusõpet juurutada, on reaalsus selline, et tegelik majandusteadvus jõuab gümnaasiumilõpetajatest umbes neljandikuni.

Meie koolilõpetaja pea on täidetud küll faktipõhiste teadmistega, aga näiteks seda, kust raha tuleb, ta ei tea. Nagu ei tea ta maailma majanduses toimuvaid tendentse – globaliseerumine, demograafilise käitumise hukutav mõju heaoluriikidele jne.

Mida valida?

Seetõttu ei oska abiturient ka eriala valida. Aastakümneid tagasi oli valikuid vähe ja valida seetõttu lihtsam.

Keemiat õppima minemine tähendas tollal kas hakata õpetajaks või laborisse sattumist. Tänapäeval tähendab keemia sadu võimalusi. Keemia koos IT ja meditsiiniga on kahtlemata üks tulevikuharidusi, kus huvitavaks alles hakkab minema ja kus saab olema väga palju raha. Sama kehtib füüsika, bioloogia jm valdkondade kohta.

Meie koolilõpetaja teab anorgaaniliste ja orgaaniliste ainete (sh butaan) ehitust detailideni. Ent ta pole eriti midagi kuulnud juba käivitunud järjekordsest tehnoloogilisest revolutsioonist, mis on nano-, bio-, info- ja materjalitehnoloogia sümbioos ning kus Hiina ja India on uued tegijad.

Aga kuna koolist on jäänud külge veendumus, et “keemia on nõme”, valitakse teisi alasid. Ja see ei ole vaid Eesti probleem.

Külastasin hiljuti Iirimaal õppeasutust nimega Dundalk Institute of Technology. Iirimaal ehitati analoogseid koole 1980. aastatel kümme.

Iirlased tegid mulle ühe asja selgeks. Kuna ka nende noored koolilõpetajad ei oska valida, siis on üha levinumaks saanud pärast gümnaasiumi lõpetamist veidi tööd teha, reisida, maailma ja eelkõige ennast tundma õppida. Ning alles siis – olles teinud nüüd juba teadliku valiku – kõrgkooli end täiendama minna.

Kas enda leidmine toimub Norras maasikaid korjates, Ameerikas lapsi hoides või Aafrikas neegrilastele päästearmee koosseisus kulbiga suppi tõstes, pole oluline. Oletame, et kõik läks kenasti ja meie noor peab kõik kolm Bologna-aastat vastu ning saab bakalaureusekraadi. Tõde on selles, et kolme aastaga on ta läbinud kõik alus- ja baasained, aga mitte eriti palju erialaseid oskusi andvaid aineid. Kraadi lõpetamiseks vajalik kirjalik töö seejuures ei ületa keskmise referaadi nõudeid.

Aga tööturule siseneb nüüd veelgi kõrgema enesehinnanguga inimene, kes hakkab kohe nõudma mitme tuhande euro suurust palka.

Teine variant on, et otse gümnaasiumist bakalaureuseks saanu otsustab kuulata Bologna soovitust ning läheb edasi magistrantuuri, et omandada ka oskusteks vajalikud erialaained.

Kui seegi etapp läbi, siis midagi väga olulist on ikka puudu – kogemus. See kogemus, mida oleks saanud enne ülikooli või bakalaureuse ja magistrantuuri vahel töötades või siis rakenduskõrgkoolis arvukates praktikates ja praktiliste tööde tegemisel.

Struktuurne tööpuudus

Iirimaal (ja mitte ainult) on kombeks, et magistrantuuri tullakse pärast teatavat aega töötamist ja mingi taseme juhiks tõusmist tekkinud konkreetsele küsimusele lahenduse saamiseks teadmisi omandama. Tulemuseks on magistritöö, mis lahendab praktilise probleemi.

Eesti üks muresid on struktuurne tööpuudus. Lisaprobleem on täiendus- ja ümberõpe.

Ameerika ja Briti ülikoolilinnakud on südasuvel paksult rahvast täis. Ja need inimesed ei ole turistid, vaid ikka õppurid. Tudengid ise võtavad suvekursusi.

Näiteks IT-tudeng õpib suvel ärijuhtimist juurde. Neile lisaks ja enamuse moodustavad aga tööinimesed, kes keskmiselt iga viie aasta tagant leiavad end jälle koolipingist, kuna tehnoloogia on vahepeal nii palju muutunud.

Ja loomulikult ei saa nad õppimisele pühenduda siis, kui ettevõttes töö käib, küll aga suvel, kui ettevõte on kollektiivpuhkusel. Seetõttu ei puhka ükski (hea) Ameerika ega Briti professor suvel.

Kes aga kordki on tarkuse ja heade mõtete linna Tartusse sattunud jaanipäeva ja 1. septembri vahel, teab, et see on üks “igav liiv ja tühi väli”.

P. S. Kaks Pärnu koolipoissi nuusutasid mõni aeg tagasi butaani. Selle struktuurivalem on CH3CH2CH2CH3. Huvitav, kas need poisid olid butaani keemilist valemit keemiatunnis õppinud? Kui ka olid, siis kindlasti ei olnud nad õppinud, mis juhtub, kui seda gaasi sisse hingad.

Need kaks rumalukest eesti tüdrukut, kes otsustasid minna Peruusse narkootikume vedama, polnud ilmselt väga hästi kursis Ladina-Ameerika vanglaelu nüanssidega.

Noored eesti naised, kes moslemitele mehele lähevad, pole ilmselt läbi lugenud ühtegi raamatut, mis kirjeldavad naise rolli moslemiperekonnas (lahutuse puhul pühi suu lapsest puhtaks). Huvitav, millised õpiväljundid ununesid neil noortel koolis omandamata?