Edgar Savisaar: Miks Eesti krooniliselt rongist maha jääb?
Miks juhtub Eestis aasta-aastalt aina tihedamini, et jaama jõudes näeme vaid eemalduva rongi tagatulesid? Eurotsooni väljuvale rongile Toompea küll suuri ohvreid tuues jõudis, kuid sedagi alles teiste priiskava elu eest arvete maksmise ajaks.
Kas siis tõesti ei ole Eesti riigi juhtidel vähimatki sündmuste ja arengute ettenägemise võimet? Pigem juba tundub, et ei ole vastavat soovi!
Jätkuvalt korrutatakse üle-eelmise kümnendi loosungeid: laenu ei võta, prioriteete ei seata, maksudega ei mängita, turg reguleerib kõike ja kõikjal jne. Hiljuti lasti südamerahus ära nudida ka Arengufondi arenguseireüksus, mis tegeles tulevikutrendide analüüsiga.
Kas Arengufondi järeldused muutusid liiga ebameeldivaks, raskesti mõistetavaks või soovitatu elluviimine üle jõu käivaks?
Kaks ja pool aastat tagasi, veebruaris-märtsis 2010 ehk tööpuuduse tippajal, toimusid lõpuks Riigikogus olulise tähtsusega küsimuste – tööpuuduse mõjude leevendamine ja tööhõive suurendamine – arutelud. Parem siiski hilja kui mitte kunagi!
Oma sõnavõttudes kinnitas Reformierakond, et nende plaan on suunatud sellele, et Eesti väljuks kriisist esimeste seas ning et kriisijärgne Eesti oleks tugevam kui varem.
Samas kritiseeris see erakond sotsiaalseid töökohti, kuid tundis uhkust riigieelarvekärbete, madala välisvõla ja ettevõtluskeskkonna soodsamaks (sic!) muutmise üle.
Nüüd, kaks ja pool aastat hiljem, on paberilt tabeleid maha lugedes näiliselt lihtne väita, et Eestil ongi hästi läinud. 2011. aastal oli rekordiline eksport, SKT kasv kõrgem eurotsooni keskmisest, registreeritud tööpuudus langenud üle kahe korra jne. Madala võlakoorma eest on valitsus Euroopa Liidult ka kiita saanud. Mida veel tahta?
