23.12.2011, 11:02
Inimeseks saamise ime
Imeks panemine eeldab normi teadmist, ja siis avastamist, et keegi või miski on sellest üle.
FOTO:
Miks peaks inimolend kosmilises mõttes olema nii tähtis, et Tähtedelooja teda ja ta tegemisi üldse märkab? Meil ei ole enam Kõigekõrgemat – vaid 16 protsenti eestimaalastest usub isikulist Jumalat. See on omast kohast paradoksaalne, et ingleid ja vampiire ollakse varmad uskuma ja siin ei sega kooliharidus põrmugi. Ei tohiks ju olla raske uskuda ka transtsendentaalset Jumalat kui primum movens’it. Kas Suur Pauk läks lahti täielikus tühjuses iseenesest või oli keegi/miski ka enne, ei ole nagunii eksperimentidega verifitseeritav. Kui nüüdisaja füüsikute hulgas on tõsiseid usumehi, siis nemad ei pea enam oma usku ja teadust lahus hoidma veekindlalt eraldatud sektorites nagu XIX sajandi omad. Mida enam avardub universum ja täieneb teadmine temast, seda vähem võiks jääda ruumi antropotsentrilisele enesekindlale arrogantsusele. Probleem aga on Jumala ja inimese suhte võimalikkuses. Uskuda, et on olemas ikka mingi kõrgem võim, on midagi muud, kui loota, et 15 miljardit aastat vana Universumi looja tunneb huvi Linnutee ääreala planeedi Maa üpris üürikese elueaga inimputukate vastu. Mis tähendus võiks meiesugustel olla kõiksuse jaoks?